Ma sõin just järjest 5 Kalevi juustukoogimaitselist ja vahvlitükkidega Praliné kommi ära. Need on hetkel mu vaieldamatud lemmikud ja olid täna Solarise toidupoes allahinnatud. Ehk siis, kas ma ostsin endale paki komme? Jah, ma ostsin! Moving on...
(Mõte liigub praegu ka kuuenda kommi peale, aga esialgu panin lauale viis kommi. Mida teha?)
Kommidega haakuvalt võiks täna pisut arutleda figuuriteemadel. Mul jäi hommikul silma üks nupuke Postimehe veebilehel, kus on lingid elu24.ee artiklite juurde, pealkirjaga Merlyn Uusküla armastab oma liivakellafiguuri. Lugu iseenesest midagi erilist ei ole, lihtsalt Merka räägib, et on oma kehaga rahul, tunneb ennast kauni ja naiselikuna ja märgib ühtlasi ära, et on 165cm pikk ning kaalub sealjuures 61 kg. Vastukajana jagatud informatsioonile lahvatab kommentaariumis muidugi põhjalik arutelu selle üle, kui võimatu on, et Merka nimetatud parameetreid omab, kuna on pealtnäha täiesti üle mõistuse paks (?). Aga eriti püüab mu tähelepanu isik, kes väidab, et 165 cm ja 61 kg on ikka 6 kg ülekaalus ja 165 cm on sale, kui kaalub 50-52 kg. No tule taevas appi! Mul tekkis ausalt öeldes kahtlus, kas julgen üldse enam tänavale minna, sest ilmselgelt olen ma ülekaaluline ja äkki kaotab mõni nõrganärviline mind vaadates lausa silmanägemise.
Ei tasu muidugi pikalt arutleda kommenteerijate üle, kes suudavad erinevate artiklite juures enda madalalaubalisust demonstreerida, aga probleem on siiski olemas. Suurem osa rahvast peab alalist võitlust ISEENDAGA, et meeldida TEISTELE. Ja kui siis leidub see käputäis inimesi, kes kogu oma ebatäiuslikkuse juures peeglisse vaadates õnnelikud ja nähtuga rahul on /vahepeal pistan ikkagi kuuenda kommi suhu/, siis loobitakse neid mudaga selle eest, et julgevad seda ka avalikult tunnistada. Muidugi ma liialdan praegu, kui räägin äärmustest, aga mis iganes probleem tekibki ju siis, kui on olemas äärmuslikud arvamused ja emotsioonid. Keskpärasus ei anna alust diskussioonile. Ja ilmselgelt kuulun ma ka ise ühte äärmusesse, nende hulka, kes suure osa ajast pole rahul sellega, mis tal on ja milline ta on, vaid muretseb ja põeb selle pärast, milline ta võiks ja peaks olema.
Oma lühikese elu jooksul olen jõudnud ühel arusaamisele: välimus on rahulolu väljendus, aga rahulolu eelduseks on usk iseendasse! Mida vähem endaga rahul oleme, seda väiksem on tõenäosus, et me head välja näeme. Ja vastupidi. Mõelgem sellele, mida tegelikult vajate heaks enesetundeks. Mina näiteks luban endale siinjuures seitsmenda kommi.
2 kommentaari:
No isegi 7 kommiga ei suuda sa mu paki halvaale ja tahvli sokolaadile vastu panna. Ja nii pea iga päev :D
Aga ometi, Sinu puhul ei paista see mitte kunagi kuskilt välja. Mul on 2 kommi puhul juba näha, et üks on paremas ja teine vasakus põses. :D
Postita kommentaar