Isamaalisus enne ja nüüd

Kaheksa aastat tagasi 13ndal aprillil kirjutasime mina ja tuhanded teised abituriendid oma lõpukirjandit - see oli päev, mida ma kunagi ei unusta. Kirjutamine on alati olnud üks mu lemmiktegevusi. Etteantud teemadel arutlemine, loetud raamatute analüüsimine, ühiskonnaprobleemide lahkamine ja muu selline on andnud võimaluse ennast paremini tundma õppida. See oli kooli ajal üks neid asju, mille õnnestumises sain peaaegu alati kindel olla ja mida tunnustati.

Me kirjutasime gümnaasiumis väga palju kirjandeid, kõiksugu teemadel, erinevates pikkustes ja vormides. Kohustuslike raamatute lugemisele järgnes alati mitu nädalat põhjalikke arutelusid ja analüüse, mille kokkuvõtteks igaüks enda mõtted paberile pidi panema. Ja see meeldis mulle.

13nda aprilli hommikul istusime kooli aulas, igaüks eraldi laua taga, kes täis ootusärevust ja põnevust, kes hirmu. Teemad loeti raadios ette ja need kõlasid üle vabariigi kõikjal ühel ajal. Iga kuuldud pealkirja järel ootasin, et järgmine oleks midagi minu jaoks, kuni viimase juures sain aru, et seda ei tulegi. See loetelu, mis tahvlile pandi, oli minu jaoks üks ühele kokkuvõte kirjanditest, mida viimase kolme aasta jooksul olime pidanud kirjutama. Paljudele õpilastele oli see kui taeva kingitus, aga mitte mulle. Ma ei suutnud korrata mõtteid, mida olin juba varem kasutanud, sest need ei olnud enam originaalsed - nad ei kõlanud enam nii nagu esimesel korral. Nelja tunni möödudes olin üritanud alustada kõiki teemasid, mis ette antud, aga nad jooksid järjest kinni. Selleks hetkeks olin emotsionaalselt täiesti liimist lahti, sest see ei saanud minuga juhtuda, kõik pidi hoopis teisiti minema, ma pidin seda päeva nautima.

Väljusin aulast, käisin tualetis ja viskasin endale külma vett näkku. Peeglisse vaadates mõistsin, et mu edasine tulevik sõltub allesjäänud kahest tunnist. Abituriendi jaoks on eksamid ju elulise tähtsusega, eriti need, mille tulemusest hiljem sõltub ülikooli saamine. Läksin tagasi oma laua taha, võtsin ette teema, mille kohta kõige rohkem punkte olin suutnud välja mõelda ja lihtsalt kirjutasin, nii kiiresti kui jaksasin. Kell 16.00 olin viimane abiturient, kes ruumist lahkus.

Tulemus, mis kaks kuud hiljem selgus, oli ootuspärane, kuid kurb. Pidin häbi tundma selle ühe asja pärast, milles enne olin saanud nii kindel olla - oskuses kirjutada. Kirjandieelsel õhtul olid toimunud sündmused, mis mind emotsionaalselt rivist välja lõid. Kas just seetõttu või lihtsalt suutmatusest pingelises olukorras iseendaks jääda ja hakkama saada, olin täielikult ebaõnnestunud. Ja kuigi praegu juba nii tähtsusetuks muutunud sündmus, jääb mulle ikkagi alatiseks meelde, kuidas kirjutasin lõpukirjandi teemal "Isamaalisus enne ja nüüd", kasutamata seal ühtegi tuntud tsitaati, mille olin eelnevalt spetsiaalselt Geisha šokolaadipaberile kritseldanud ja salaja kaasa võtnud.