Laupäeva õhtul käisin vanalinnas jõulupidutsemas. Kõik oli vahva selle hetkeni, kuni tuli soov hakata koju minema - nii öösel 2 paiku. Esimese asjana uurisin Teise Poole käest, kas ta viitsiks mulle järele tulla, et raha jääks peresse, mitte taksojuhi taskusse. Mõte oli muidugi hea, aga osutus teostamatuks, kuna parkla tõkkepuu oli katki läinud ja meie auto selle taga kinni. Teine Pool sai seega magusalt edasi magada ja mina liikusin edasi plaani "Ela ise ja lase taksojuhil rikastuda" juurde. Kui sinnamaani olin alati ilma eriliste probleemideta saanud takso ka siis, kui kellelgi teisel see ei õnnestu, oli seekord Fortuna mu kõrvalt lahkunud ja mitte ühtegi vastust dispetšeri hüüdele: "Ja kjes võttab Lasste Mailm?" ei tulnud. Mõtlesin, et ma ei kavatse olla nagu need hääletajad, kes meetritki edasi liikumata mitu tundi ühe koha peal seisavad ja kätt tõstavad. Niisiis, näpud valisid üha uusi takso numbreid ja jalad võtsid samal ajal suuna kodu poole.
Loomulikult, kui olin kõiki kümmet numbrit, mis mu mobiilis eesnime Takso kannavad, kümme korda valinud, oli aeg ettevõtmisest loobuda. Selleks hetkeks oli selge, et kojuminek toimub kas jalgsi või ei toimu üldse. Ja viimane ei olnud variant. Teie asemel mõtleks ka mina siinkohal, et no mida kuradit, 3 km on ju nagu lumme lasta, mis seal siis kõndida ei ole. Ja tõepoolest, ma olen ka ise korduvalt väga meeleldi seda teed jalgsi läbinud, aga siis pole mul all olnud 7 cm kontsi ja kõnniteedel pole olnud põlvini lund. Ausõna, peale 100 meetrit kõndimist olin valmis saapad jalast ära võtma ja sukkis edasi minema, sest kontsadel lumes edasisaamine on kohutavalt närvesööv tegevus - põhimõtteliselt on see varvastel tippimine, kuna kontsad kaovad põhjatusse lumme nii, nagu neid poleks kunagi all olnudki.
Kesklinnas olid tänavad veel enam-vähem, kohati oli isegi sahk just käinud, aga mida kaugemale, seda hullemaks asi läks. Pärnu mnt viadukti peal olin tõesõna põlvini lumes, sest sealt oli enne mind ainult Monika üle läinud.
Pärnu mnt. viadukt peale Monikat ja enne mind
Tegelikult nägin kodupoole rühkides ka ühte tühja taksot mööda sõitmas, aga tema ette teele viskumine tundus liiga meeleheitlik liigutus ja see poleks üldse õnnelikult pruukinud lõppeda. Pealegi, minus lõi leegitsema saare esivanematelt päritud kangus, mis muutis jalgsi kojujõudmise juba põhimõtteliseks eesmärgiks, tõestamaks jumal-teab-kellele, et ma ei ole mingi könn ja ma saan hakkama! Ja saingi!
Kokkuvõtteks peab tunnistama, et laupäeva öösel enam eriti ei tuisanud, natuke lund ainult sadas ja see säras tänavatulede valguses nii kaunilt. Üllataval kombel ma külma ei tundnud (oli see siis tänu joodud kokteilidele, sissetantsitud soojale või normaalsele õhutemperatuurile), mistõttu lumes sumpamine oli täitsa huvitav elamus ja lõpuks voodisse vajudes tuli uni ikka väga magus. Sellistel hetkedel saab eriti hästi aru, milline õnn on, kui sul on oma kodu. Erinevalt sellest vanahärrast, kes mul pool koduteed sabas püsis ja minu järelt kõik tühjad pudelid ära korjas. Ühel hetkel ta kadus, aga ma loodan, et mitte kuskile külma lumehange.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar