Talvevõlumaal

Elus juhtub kummalisi asju. See, kuidas mingid olukorrad ja võimalused ennast mu ette seavad, paneb vahel ikka üllatusest käsi kokku lööma. Ma ei tea, kas teistel ka nii on või on asi minus? Muidugi ainuüksi võimaluste tekkimine ei tähenda, et nad iseenesest ka realiseeruvad, millekski enamaks muutuvad, iga uue väljakutsega peab ju vaeva nägema ja oma panuse andma. Aga see just ongi põnev!

Või äkki ongi pigem küsimus selles, kas kõik inimesed tunnevad üldse ära neid võimalusi, mis neile antakse. Sest eks see ole ka omamoodi oskus hüpata võõras kohas pea ees vette. Paljud inimesed väldivad iga hinna eest muutusi ja uuendusi, kardavad tundmatut. Ma ei saa väita, et mingi meeletu avantürist oleksin, aga mulle meeldib hirmsasti ennast proovile panna mingite ülesannete täitmisel, mida paljud teised võimatuks või keeruliseks võivad pidada. Ma isegi ei tea, kuidas seda täpselt seletada, võibolla on see seotud vajadusega silma paista või kiita saada - ilmselt ongi - aga mingi sõnulseletamatu soov on teha kogu aeg midagi enamat. See muidugi ei tähenda, et ma seda kogu aeg ka teeksin. Vastupidi, ma tunnen hoopis alalõpmata, et võiksin teha nii palju rohkem, kui ei oleks mingit nähtamatut ahelat, mis mind kammitseb. Selline raiskamise tunne on vahel. Elu raiskamise tunne.

Novot, aga kui mingid suurepärased võimalused mulle ette paisatakse, siis soov ennast tõestada on jälle nii-nii suur, et mine või lõhki. Praegu ongi selline tunne. Tegelikult, ega keegi otseselt mulle ei olegi midagi suunanud, aga vahel piisab ainult väikesest vihjest või pilgust, et süda sees puperdama hakkaks ja pea pilvedesse veniks. Isegi kui kõik unistused ei realiseeru, on ütlemata tore, kui nad halli argipäeva natuke elevust toovad. Ja kui üks idee iseenesest ei teostu, võib ta alati viia järgmiseni, mis juba teostub!

Kusjuures, uskuge või mitte, head asjad juhtuvad inimestega, kes neisse usuvad. Samamoodi ka imed! Mina usun...

---------------

Kui ma umbes 10-aastane olin, kirjutasin jõuluvanale kirja. Soovisin midagi suhteliselt ebatavalist lapse kohta ja muidugi ei saanud seda. Mäletan, et kuuse all oli tookord täpselt õige suurusega kingipakk, mis osutus hoopis mikrolaineahjuks. Olin väga nördinud, aga oi, milliseid maitsvaid sooje saiu sai selles ahjus tehtud ja aastaid teenis too masin meid truult. Igatahes, olin kirja täitsa unustanud ja nüüd, kui sellele peale sattusin, oli see nagu omamoodi väike ime. Ma ei mäletanud enam, et mulle juba nii noorelt meeldis lugusid kirjutada - inimese mälu on ikka lühike. Aga see andis mulle usku endasse, et tegelikult olen alati sisimas tundnud, mida tegema pean selleks, et õnnelik olla. See tuletas ühtlasi meelde, millest lapsena unistasin ja ma siiralt usun, et need unistused on harilikult kõige puhtamad ja õigemad - neid ei tohiks unustada!