Vahekokkuvõte

Ma sain need papud juba paar nädalat tagasi valmis, aga tüüpilise minana unustasin enne ärakinkimist pilti teha. Nüüd käisin pisikesel Aleksandril (poiss sai meie vana-vanaisa järgi nime) külas ja tegin endale ikka väikese jäädvustuse ka. Papud muide on täiskohaga kasutuses, olgugi, et põnnile nad mitu numbrit suured veel on.

Saage tuttavaks - papud!

Kudusin papud valgest lõngast ja pärast tikkisin punase ja rohelise lõngaga rõõmsamaks - no et oleks natuke pühadehõngulised ka. Pildi tegemiseks täitsin sussikesed mandariinidega, seega on kindlaks tehtud, et neid võib kasutada ka päkapikkude meelitamiseks. Täiesti multifunktsionaalsed papud!

Papude juurde hakkasin tekki kuduma, aga ma kardan, et see on üks nendest asjadest, mis kunagi valmis ei saa, sest ma üritasin kasutada ära olemasolevaid lõngu ja nüüd mulle tundub, et asi sai natuke liiga kirju. Pealegi edeneb see nii aeglaselt, et ma jõuan vahepeal juba 10 korda mõelda, mida teistmoodi tahaks teha ja ma ei ole enam üldse rahul selle esialgse ideega. Eks näis, mis ma kokkuvõttes välja võlun, sest lubatud on, et jõuluvana kingikotis on papudele väike lisa tulemas.

Nagu mul nende kudumistega tegevust vähe oleks, eelmisel nädalal töötasin paar päeva kodukontoris ja vahele jõudsin mõned lumehelbekesed heegeldada. Tegin sellised nagu seal viimasel pildil on. Ausalt öeldes on heegeldamine minu jaoks paras tuumafüüsika - õigemini oli ta seda kuni esimese helbekese valmimiseni, sest viimati hoidsin heegelnõela käes kooli tööõpetuse tunnis ja seal sai ka rohkem Meie Meele lugemisega tegeletud kui käsitööga. Seega kõik tingmärgid, silmused jms olid vahepeal meelest pühitud. Õnneks on meie põlvkonda õnnistatud sellise nähtusega nagu Googel, mistõttu kõik probleemid leidsin lahenduse ja sain näpud jälle heegeldamisega soojaks. Pilte helvestest veel ei ole, sest need on hetkel kuskil käsitöökorvi põhjas, pressimata ja kaunistamata.

Nagu mul nende kudumiste ja heegeldamistega tegevust vähe oleks, nädalavahetusel tuli Teine Pool mõttele, et ostaks ühe suure puzzle, mille kokkupanemine on igati mõnus kodune tegevus pimedatel talveõhtutel. Tegelikult oleks ta seda veelgi enam, kui meil poleks kodus kassipoega, kelle lemmiktegevusi ma kirjeldasin juba eelmises sissekandes. Puzzle kokkupanek saab toimuma niisiis kuskil lae all, sest Kusti ei kavatse kohe kindlasti rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas mõnusad pisikesed ja värvilised papist vidinad tema nina all maas vedelevad, sest need on ju PAPIST ja VÄRVILISED!

Esimene hirm seoses Kusti ja jõuluehetega sai ka juba teoks. Panin magamistoa akna peale jõulutuled (sellised küünalde moodi), mis kiisule hirmsat moodi huvi pakkusid, sest nende ümber olid väga näritavad ja lutsutatavad kunst-kuuseoksad. Üldiselt on meil õhtuti kodus nii, et Kusti hiilib vaikselt mööda tuba ja ise laulab:

Pere uinub, tuled kustund juba, kustund juba,

rahus maja, vaikne iga tuba, iga tuba.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Kuulge, kes säält köögist tuleb vargsi, tuleb vargsi,
see ju Kusti liginemas argsi, üsna argsi.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Aknalaual mäng siis läheb lahti, mäng mul lahti,

kuni selleks koit veel annab mahti, annab mahti.
Tip-tap, tip-tap, tipatapa,tip-tap, tip-tip, tap!

Novot, muudkui laulab ja turnib aknalaual. Ja ühe turnimise käigus leidis lõpu ka meie kaunis aknaküünalde kompositsioon. Kusti oli ilmselt ise ka kurb, sest nüüd ei ole enam midagi lakkuda ega närida, kõrval on ainult vana igav potilill, mida ta juba miljon korda on läbi otsinud.

Praegu ootan hirmsasti tööpäevalõppu, et saaks minna koju puzzletama. Aga mis siis kudumisest ja heegeldamisest saab???