Mina olen Ott ja sina oled Ott...

Ühel öösel nägin unes oma tulevase lapse nime. See oli justkui punaselt trükitähtedega ette kirjutatud (nagu Mõmmibeebil) ja kajas kõrvus nii selgelt. Nagu tõenäoliselt miljonid naised enne ja pärast mind, olen ma juba väiksest peale mõelnud välja nimesid, mida oma tulevastele lastele panna võiks. Eks need sõltuvad pisut ka sellest, kellesse parasjagu armunud oled või nüüd juba sellest, kes reaalselt laste isa olla võiks. Kindlaid variante mul ei ole siiamaani, pole ju ka kedagi veel, kellele neid külge pookida (vabandan jämeda väljenduse pärast). Aga see nimi, mida unes nägin, see pole mul kunagi isegi pähe löönud ja ausalt öeldes, kuigi tean inimesi, kes seda kannavad, ei ole ma kunagi arvanud, et tegemist oleks mingi väga loomingulise või kauni nimega. Seda naljakam, et nüüd ma mõtlen, et kuna ikka unenäos ette öeldi, siis peab sellel mingi tähendus olema ja ausalt öeldes ta klapib mitme kriteeriumiga, mida olen oluliseks pidanud.

Ma ei saa ilmselgelt seda nime praegu välja öelda. Ja ma pidevalt analüüsin, mis tema puhul mulle meeldib või mis häirib. Eriti, kuna nimi ju on otseselt seotud ka lapse sooga. Kordan veelkord, et pole kedagi isegi tulemas hetkel, aga mina juba mõtlen selliseid asju. Samas, ega ma ei tellinud taolist unenägu, täiesti tühjast kohast järsku kargas mulle ette üks tähekombinatsioon ja ma ütlesin ta ise kõva häälega välja. On ju kummaline?!

Maitse üle ei vaielda ja taevas teab, et see on inimestel kohati ikka nii kummaline ja uskumatu, et hoia peast ja varvasest kinni. Lastele pandud nimede järgi on kindlasti võimalik vanemaid iseloomustada - ma usun, et see on lausa omaette teadus. Tänapäeval ju tahetakse üldse inimesi igasuguste erinevate harjumuste ja eelistuste järgi kastidesse panna. Et kuidas sa kohvi jood, mis asendis magad, seksid, potil istud, kus õlal käekotti kannad jne. Kui vanemad panevad lapsele nimeks Ants või Mann, siis on selge, et nad pooldavad maalähedast elu, sorteerivad korralikult prügi, kodu on neil tõenäoliselt renoveeritud looduslähedaste materjalidega mõnest vanast elumajast, ise on viisakad ja intelligentsed ja väga võimalik, et nad kohtusid Teeme ära talgutel. Aga kui lapsele pannakse nimeks Christinette-Cheline (häädlust ma ei hakka üldse pakkumagi) või Denim-Pardel (peaks olema poisi nimi, aga kuramus seda teab), siis mida me võime nende vanemate kohta öelda? Ilmselgelt on tegu kergelt hälvikutega, kes elavad enda piiratud fantaasiaid lapse peal välja, mõtlemata, et see laps peab kogu elu kõikidele seletama, kuidas tema nime täpselt kirjutatakse. Lisaks peab ta kogu aeg kordama, et ei, ma ei tee nalja, see ongi mu nimi, mu vanemad olid lihtsalt tropid.

Selle kõige valguses on see nimi, mis mulle unes ilmus, täitsa tavaline keskmine eesti nimi ja sobib minu (ja ma usun, et ka Teise Poole) iseloomu ja ellusuhtumisega küll, mis on täitsa mõjus argument tegelikult, kui ühel päeval tõesti valiku peaks tegema. Aga seda ei tea küll keegi ennustada, millal teda vaja võiks minna. Ja võimalik, et siis oleks vaja unes hoopis ühte pisut naiselikumat nime näha!