See on tõsi, et parimad ideed kirjutamiseks tulevad kas õhtul enne uinumist, kerges - soovitavalt veini või mõne muu lahjema alkoholi - joobes või looduses viibides. Minu puhul toimib hästi ka tänaval kõndimine ja inimeste jälgimine. Sel juhul saan püüda kinni võnked ja vibratsioonid, mida erinevad tüübid endast väljutavad. Kunagi enne olen ka mõelnud ja arutlenud võimaluse üle, et kui suur hulk inimesi on kokku pressitud ühte pisikesse ruumi (näiteks ühistransporti või lifti vms), siis nende aurad segunevad ja saavad osaks teineteisest. Et just sellepärast tulevad trammis või bussis vahel väga kummalised mõtted pähe, mis kuuluksid justkui kellelegi teisele.
Jätkates eelmise postituse teemat "mis mul viga on?", annan järgnevalt lühiülevaate seikadest, mis minuga viimasel ajal juhtunud on.
Punkt 1. Eelmisel nädalal pakuti mulle võimalust sõita võõra autoga. Algul küll kahtlesin, et äkki on enda oma ikka tuttavam ja mugavam, kuid lõpuks langesin siiski suuruse ja võimsuse ohvriks, mida teine auto pakkus. Käisin Paides, sõit oli mõnus ja kõik sujus hästi. Olles koju tagasi jõudnud, tekkis mõte teha veel üks tiir lähedale toidupoodi. Maja ümber on meil aed, sealt väljasaamiseks pean helistama lühinumbrile ja väravad avanevad. Terve talv oli nendega üks jama: kord läksid lahti, kord mitte, kord seisid harali mitu nädalat järjest. Igatahes, seekord tundus kõik tip-top, väravad avanesid ilusti ja alustasin sealt vahelt läbisõitu. Olnud umbes poole peale jõudnud, otsustasid väravad aga järsku kinni hakata minema ja pigistasid mind autoga mõnusalt enda vahele. Kõik see käis nii kiirelt ja ma ei pannud kohe tähele, mistõttu sõitsin ikkagi edasi, tulemuseks terve trobikond kriime auto paremal küljel, VÕÕRA AUTO paremal küljel! Kirusin ennast ja väravat maapõhjani ja helistasin sõiduki omanikule, kes jäi maru rahulikuks ja on seda kuni siiamaani. Minu suurim austus! Loo moraal on aga see, et oleksin pidanud kuulama oma sisetunnet, mis andis märku, et parem oleks jääda enda autole truuks, sest võõraste asjadega alati juhtub - eriti, kui su nimi on Liisi.
Punkt 2. Praadisin eile sõrnikuid. Kui olin lõpetanud, kiirustasin välja. Mõne aja pärast sain telefonikõne, et sõrnikud on küll imehead, aga pliidi oleks võinud ka kinni keerata. Arrgghhhhh!
Punkt 3. Läksin täna lõuna ajal Viru keskuse toidupoodi. Allaminnes kasutan alati treppi. Poole peal komistasin, konts jäi astme taha kinni ja king lendas kolinal jalast, alla toidupoodi. Hakkasin kõva häälega naerma, üks naine kohmetus kõrval ja küsis, kas saan ise.. Muidugi ma sain, hüppasin ühel jalal trepist alla poodi, kingale järgi. No mis sa teed, esimest päeva julgesin täna ilma saabasteta toast välja tulla ja kohe selline lops. Kusjuures, ega mind ei üllata, ma olen nende kingadega korduvalt niimoodi kõndinud, et astun-astun ja järsku olen paljajalu kõnniteel, astun-astun, king meeter maad tagapool. Nii et täiesti tavaline päev oli täna.
Õnneks on soe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar