Sügavuti

Ma olen väga suur nostalgik. ÕS-i järgi sellist sõna ei eksisteeri, aga ma ei oska paremat nimetust küll anda inimesele, kellele meeldivad nostalgiat tekitavad hetked, esemed, haistingud jms. Ajalugu üleüldiselt on väga huvitav, mulle meeldib salapära, mis sellega kaasneb. Nostalgia on nagu üks väike mutter suures ajaloomasinas - emotsioon (ma usun, et nostalgiat võib emotsiooniks nimetada), mis saab toidetud mu enda mälestustest ja võtab võimust hetkedel, mil miski olevikus viib mind sähvatusena tagasi minevikku. See on lüli, mis ühendab erinevaid perioode minu elus.

Tunnen nostalgiat, kui lähen oma lapsepõlvekoju. Ükskõik, kui tihti ma seal käin, alati leian midagi, mis meenutab hetki ajast, mil olin väike ja muretu põnn. Vahel tabab mind kurbus, sest aastate taha on jäänud ka omajagu valu ja pettumusi. Minu mälestused ongi segu magusast valust ja piiritust õnnest-vabadusest, mis kokku moodustavad ühe erilise ja nauditava tunde. August Gailit on kirjutanud: "Mälestustes on meil lapsepõlvekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti."

Selle teema juurde sattusin tegelikult, kuna Raadio 2-l on 17. sünnipäev ja täna on eetris endised saatejuhid aastatetaguse programmiga. Ma ei olnud küll ise 90ndatel väga suur Raadio 2 fänn, kuna olin laps ja mul olid muud huvid ja tegevused, aga mäletan selgelt, et kui meil kodus raadio mängis, siis oli see alati just Raadio 2 sagedusel. Nii möödusid suved koduaias alati muusika ja tuttavate häälte saatel - stereomakk oli keset õue kaevu peal ja rõkkas hommikust õhtuni. Mõnus mälestus - nostalgia.

Kas teile on kunagi öeldud: "Ära ela minevikus!"? Mulle on, väga teravalt ja solvavalt. Kohati on see ju tõsi, et on neid hetki ja inimesi, mille ja kelle külge ei tohi klammerduda, aga ilma minevikuta ei oleks me need, kes oleme. Nii et, kui keegi järgmine kord mulle seda ütleb, tahaksin vastata Lennart Meri sõnadega: "Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on."