Elu Veneetsias

Eile käisin jälle korvpalli vaatamas, seekord Kalevi hallis. Ja no minge pekki, kes mulle vastu tuli - TÜÜP!!! Ta on ikkagi algusest peale nii tuttava näoga olnud (selles mõttes, et juba esimene kord oli mul kahtlus, et nagu oleks teda kuskil enne ka näinud), et mul on selline kuri karvane tunne, et äkki ma teangi teda seoses korvpalliga. Ise olen ma muidugi nii kõva kossuäss, et tunnen kõiki selle ringkonna inimesi, eksole. Aga kui ma nüüd veel teda mõnikord näen, siis võtan taskust telefoni ja teen pilti. Ja mind ei huvita, mis ta mõtleb.

Sellega muidugi ei olnud üllatused lõppenud. Vaatasin rahulikult ja süvenenult mängu, kui pilk eksis korraks üle platsi publiku sekka. Ja mis ma näen - Mister Män!!! Nagu minu blogitegelaste kokkutulek oleks olnud, ainult konnakostüümis Lady Gaga ja Maailma Kõige Suurem Koer olid veel puudu!

Aga ei, täitsa tore üritus oli. Õhtu lõppes muidugi sellega, et sõitsin koju ja avastasin, et olen vahepeal saarele kolinud, sest meie maja ümbritses umbes 20cm sügavune vesi. Sõitsin autoga välisukse trepi ette, sain sealt enam-vähem kuiva jalaga tuppa, toas panin kummikud jalga, läksin parkisin auto kõhuni vette ja sulistasin sealt siis jälle kaldale. Ajuvaba. Aa, maja taga, kus muidu on suur rohuplats, on hetkel soo! Kes teab, vbl saan sealtsamast jõhvikaid ja murakaid jms korjata sügisel.

Noh, olge siis mõnusad! Ja kõik turule mune ostma!