Ma ei tea miks, aga aeg-ajalt ma ikkagi loen artiklite juurest kommentaare, ilmselt lihtsalt sportlikust huvist, et mis siis inimesed arvavad. Olen tähele pannud, et sageli juba enne lugema hakkamist olen valmis kõige hullemaks ja pigem on üllatav leida positiivseid sõnumeid. Kas poleks normaalne vastupidine variant? Aga eesti inimese lemmiktoiduks on ikka teine eestlane, selle vastu ei saa ühegi ussi- ega püssirohuga. Väidetakse küll, et normaalsed inimesed lihtsalt ei kirjutagi kommentaare ja et kõik, kes oma arvamust avaldavad, on enamasti madalalaubalised matsid, aga millegipärast ei taha ma seda uskuda. Olles üle 26 aasta siin riigis elanud, olen juba piisavalt näinud ja kuulnud selleks, et uskuda: keskmise eestlase empaatiavõime on nullilähedane ja intelligentsusest pole vähemalt iga kolmanda inimese puhul juttugi. Keskmise all mõtlen ma seda, et kõik eestlased pannakse ühte patta ja mingi x-valemi järgi arvutatakse välja keskmised iseloomuomadused ja kõikvõimalikud karakteristikud. Ma arvan, et need tulemused ei ole üheski vallas eriti säravad või positiivsed. Skaalal 1-10 on positiivsed omadused 1 lähedal ja negatiivsed 10 juures.
Lugesin kommentaare, mis olid kirjutatud Postimehe uudise juurde, kus mainiti ära, et Kristina Šmigun-Vähi mõlemad lapsed on sündinud Miamis, ilmselgelt ettekavatsetult. Mind küll üllatas see informatsioon, kuna see oli uus, aga kindlasti ei tekkinud mul mingeid õelaid mõtteid, mida kohe oleks pidanud kõikide teiste artikli lugejatega jagama. Seevastu on seal kümneid inimesi, kes minust erinevalt arvasid ja ei pidanud paljuks võimalikult selgelt (lausa trükitähtedega) kirjutada, et Kristina näol on tegemist riigireeturiga ja kui siin ei kõlba, siis koligugi minema. Samuti, et ainult senikaua oli Krissul eestlasi vaja, kui nad võistlustel kaasa elasid, pöidlaid hoidsid ja kätel kandsid, pärast seda võib oma kaasmaalased minema visata (kusjuures Kristina on nagunii pooleldi ukrainlane, seega kes ta üldse selline on?). Jutt käib sellest samast Krissust, keda alles mõni aeg tagasi kõik eestlased enda rahvuskangelaseks pidasid, kelle pärast võeti töölt vaba päev, et kodus võistlusi jälgida, kelle edu üle juubeldati ja pidusid peeti. Mul läks tõesti lausa süda pahaks, kui lugesin neid kümneid ja kümneid halvustavaid kommentaare, mille autoriks "meie oma eestlased". Tundsin, et mul on piinlik nendega samast rahvusest olla.
Jutu mõte tegelikult on see, et ma tunnen isiklikult väga palju toredaid inimesi. Enda ümber ma lihtsalt teistsuguseid ei koonda - nad võivad tulla ja olla natuke aega, aga ma ei palu neil kunagi jääda. Mulle meeldivad intelligentsed, lahked, arukad ja õiglased inimesed, kes ei loobi igas suunas enda ühekülgset ja kitsarinnalist arvamust ja ei pea ennast maailmanabaks. Inimesed, kes suudavad arutleda erinevatel teemadel, näha muresid või rõõme ka mõne teise mätta otsast ja on avatud uuele, kui see on parem kui vana või on hädavajalik. Aga millegipärast tihtipeale selliste inimeste arvamust üldse ei kuulda/kuulata ja see teeb mind kurvaks. Headust ja hoolivust võiks palju rohkem olla meie ümber, mitte ainult omakasupüüdlikult või sotsiaalse survena, vaid lihtsalt puhtast südamest ja vabast tahtest. Ma olen sellest korduvalt rääkinud, kirjutanud: kiitke teineteist, elage kaasa, öelge ilusaid sõnu. Ärge virisege, kadetsege, õelutsege, intriigitsege. Olete ise õnnelikumad ja on kõik teised ka. Tulemuseks on parem riik, parem maailm, parem elu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar