Teine Pool ütles eile kommentaariks mu viimase postituse peale, et ta ei saanud mitte halligi aru. Milles oli puänt??? Ja jumalast õige, ei saagi aru. Ma ei saa ise ka aru. Mingi värk on, aga kui üritan enda mõtteid kirja panna, siis on kõik üks pudru ja kapsad: siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Ja lõpuks selgub, et pooled asjad, millest algul kirjutada mõtlesin, on hoopis jäänud lisamata, selle asemel on mitu lõiku mõttetut hala.
Ma ei tea, millest tuleb vajadus ennast nii haledana näidata, tegelikult ma ei ole üldse seda. Võibolla on blogi see koht, kus kurta, sest siis hakkab pärast kergem, ja ühtlasi, kui ise hiljem loed, saad nagu külma vee kaela. Et kas tõesti on siis asjalood nii hullud? Kui päris aus olla, siis ma viimasel ajal lihtsalt ei viitsi kirjutada paljudest - rõõmsatest või igapäevastest - asjadest. Tahaks ikka millegi sügavama üle arutleda, aga selleks pole õiget aega ega kohta. Ma kirjutan ju enamasti tööajal, näpistan muude kohustuste kõrvalt pool tunnikest, kriblan kähku ära ja vajutan publish post. Mingit läbimõtlemisaega ma endale eriti ei jäta. Küsite, miks ma kodus ei kirjuta? Sest õhtuti olen ma harilikult liiga väsinud või tüdinud selleks, et üldse arvutit kätte võtta. Päev otsa monitori vahtimist teeb oma töö. Nii sünnivadki postitused, millel tihtipeale puudub mõte.
Mulle meeldis eilne mõttetera ühes teleseriaalis: kui sa etendust näha ei taha, siis ära teatrisse mine! Sama kehtib ilmselt blogide lugemise kohta: kui ei meeldi, ei pea ju lugema. Lõppude lõpuks kirjutan ma endale. Ja viimasel ajal, olgem ausad, ei kirjuta ma suurt midagi ega millestki. Heh, jälle ma halan :)))
1 kommentaar:
Kirjuta ikka edasi. Kusjuures, kui sinu mõtteid loen, siis tekib palju äratundmismomente. Olen mitu korda mõelnud, et kui postituse lugemise lõpetan, siis kommenteerin. Kuid minu mõtted hajuvad juba enne kui need kirja jõuan panna :D
Postita kommentaar