Küsijatest ja rääkijatest kirjutama ajendas mind tegelikult üks vestlus enda õega. Me hakkasime arutlema selle üle, kuidas on inimesi, kes püüavad ise luua olukordi, kus teine inimene peaks nende käest küsima, milles asi on. No näiteks, kui keegi väga demonstratiivselt ohkab, omaette naeru puristab või iga hinna eest haledana püüab paista. Selle asemel, et ise rääkida, miks ta mingit liigutust või häälitsust teeb, ootab ta küsimust. Edasi jõudsime järeldusele, et nii mina kui õde kumbki ei salli selliseid olukordi, sest me ei ole küsijad. Veel vähem oleme me seda siis, kui olukord on kuidagi kunstlikult tekitatud.
Samas pani antud teema edasi mõtlema, et ka paljudes muudes olukordades ei meeldi meile küsimusi esitada. Ehk siis, on inimesi, kes alati ise uurivad-puurivad, kellele sa räägidki kõik - ja veel natuke enamgi - südamelt/meelelt ära. Ja hiljem avastad, et ei saanud ise mitte midagi teada. Et kui küsitakse, aga mis tema siis rääkis või kuidas tal läheb vms, siis sa tegelikult ei oska vastata, sest tuleb välja, et ainult sina ju rääkisid kogu aeg. Meie ise - õde ja mina - ei lähe just väga tihti teiste käest pärima, mis nende elus toimub. Muidugi on viisakusküsimused: kuidas Sul läheb? kuidas mees elab? kuidas lapsed kasvavad? jne. Aga üldjuhul me austame kohati isegi liiga palju oma vestluskaaslase privaatsust. Liiga palju sellepärast, et tõenäoliselt paljudes olukordades inimesed ootavad, et neilt küsitaks rohkem, et tuntakse huvi. Ja nagu ma eelnevas postituses mainisin, nii on oht jätta endast hoopis ükskõikne ja hoolimatu mulje.
Loomulikult on inimesi, kes on osavad nii küsimises kui rääkimises. Nad oskavad esitada küsimusi nii, et teema läheks sinna, kuhu soovivad, ja et nad saaksid siis lõpuks ikkagi ise rääkida. Tõenäoliselt sobitun ma teatud olukordades just ka sellesse rolli. Sest sel juhul ei ole mu küsimused tegelikult suunatud niivõrd teisele inimesele ja tema isiklikele asjadele, kuivõrd mingile üldisemale teemale. Ma julgeks väita ka seda, et endast rääkimisega on võimalik vältida ebamugavat vaikushetke või olukorda, kus peaks hakkama mingeid küsimusi esitama. Salamisi soovib siis rääkija, et ka vestluskaaslane teemasse sisse tuleks ja mingitest endaga juhtunud sarnastest olukordadest juttu teeks.
Nagu eelneva loo kommentaarides välja tuli, on küsijate näol sageli tegemist inimestega, kes küsivad selleks, et neilt endalt ka küsitaks. Ma arvan, et parim olukord nende jaoks on, kui nad suhtlevad inimestega, kelles samuti küsija pool pigem domineerib. Sest ega siis küsija roll ei tähenda, et inimene ise üldse midagi ei räägi. Ta lihtsalt räägib vähem ja küsib rohkem.
Lisaks küsijatele ja rääkijatele on olemas ka kuulajad, keda ma neist kolmest isiklikult kõige rohkem austan. Hea kuulaja on see, kes oskab esitada piisavas koguses õigeid küsimusi, kes räägib siis, kui tal on midagi arukat ja teemakohast öelda ning kes ei ole oma käitumises pealetükkiv, aga näitab üles piisavalt huvi ja hoolivust. Kui nii võtta, siis tegelikult ei olegi hea kuulaja näol tegemist mingi kolmanda omaette tüübiga, vaid see on ideaalilähedale süntees kahest poolest, kellest kogu mu lugu alguse sai - küsijast ja rääkijast.
Võib-olla oleks õigem hoopis väita, et enamik inimesi on kameeleonid - nad muudavad värvi (loe: rolle) vastavalt "ohule", mis neid varitseb. Sealjuures on aga igal ühel see oma õige värv - mugavustsoon - milles end kõige kodusemalt ja paremini võib tunda. Mõnes eneseabi raamatus oleks kindlasti soovitus, et püüa arendada endas erinevaid oskusi, et võiksid vajadusel olla küsija, vajadusel rääkija, võimalusel kuulaja. Aga mina sellistesse kunstlikult õpitud või kehastatud rollidesse ei usu, sest enda loomuse vastu me ei saa. Parim soovitus on jääda iseendaks, no matter what!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar