Mulle on elu jooksul mitmed head sõbrad ja tuttavad öelnud, et kui nad mind esimest korda nägid, arvasid, et ma olen ülbe ja üleolev tüüp - mis hiljem osutus täiesti valeks. Nüüd, kui ma tean, et on oht endast selline mulje jätta, püüan muidugi igati algusest peale võimalikult normaalne ja lahke välja näha. Aga enamgi veel, ma arvan, et olen jõudnud arusaamale, kuhu see koer on maetud, et ma alguses ükskõikne või osavõtmatu tundun.
Laias laastus võib inimesed lahterdada kahte leeri: küsijad ja rääkijad. Küsijat iseloomustab lõputu uudishimu teiste inimeste tegemiste, käekäigu, elu-olu jms kohta. Ta toodab aina uusi teemasid, hoiab vestlust elus, suhtleb vabalt võõraste inimestega, loob kergelt uusi tutvusi ja jätab enamasti (kui ta just liiale ei lähe) endast mulje kui väga hoolivast, sõbralikust ja toredast inimesest. Kusjuures kogu selle suhtlemise ja küsimuste esitamise juures ei räägi ta harilikult teistele suurt midagi iseendast. Nii juhtubki, et kui sa oled küsijaga vestluse lõpetanud, avastad, et oled terve enda eluloo ette kandnud, aga vastu pole saanud mitte mingit informatsiooni.
See viimane mõte iseloomustab eriti hästi inimesi, kes on rääkijad. 80-90% juhtudest ei alusta nad ise vestlust võõra inimesega, kui just pole mingit olulist või päevakohast teemat, mida arutada. Rääkija ei ole eriti osav "tühja jutu" ajaja, talle ei meeldi esitada isiklikke küsimusi ega ka mingeid muid küsimusi, mis tema arvates võiksid kellegi kuidagi ebamugavasse olukorda panna. Sageli ootab ta, et vestluskaaslane annaks ise signaale, mis näitavad, et üks või teine teema on arutamiseks lubatud. Veelgi enam eeldab ta, et iga inimene räägib ise asjadest, millest ta tahab rääkida ja ülejäänu osas vaikib niikuinii. Rääkijatega juhtub pahatihti aga see, et nad lobisevad enda kohta välja igasuguseid olulisi ja mitteolulisi fakte, et hoida vestlust käigus.
Tegelikult ei ole rääkijad sugugi sotsiaalse hälbega või nohikud, nad pigem ei taha toppida enda nina võõrastesse asjadesse. Ja küsijad ei ole ka tüütud või taktitundetud. Need on lihtsalt kaks erinevat tüpaaži, keda kohtab absoluutselt igas seltskonnas. Muidugi mängib kahe tüübi eristamisel või iseloomustamisel rolli seltskond, kus nad viibivad või inimesed, kellega parasjagu suhtlevad. Aga keskmist olukorda arvesse võttes on üks pool inimeses alati domineerivam.
Põhjus, miks mina endast vale mulje võin inimestele jätta, ongi see, et ma ei ole küsija. Ma võin olla hea suhtleja ja loomulikult hea rääkija (enamasti isegi liiga hea), aga küsijat on minus väga vähe. Kui juhtub, et satun kokku mõne rääkijaga, siis lööb minus vahel see teine - pinna all peidus olev pool - esile ja ma pean genereerima küsimusi või teemasid, et lõhkuda piinlikku vaikust. Need olukorrad on minu jaoks üldjuhul väga ebamugavad ja ma väldin neid seetõttu igal võimalikul moel. Seega võib vahel ka juhtuda, et ma võõras seltskonnas suurt midagi ei räägi. Mitte, et ma ennast kellestki paremaks peaks või suhelda ei tahaks, aga ma ei taha esitada sunniviisilisi ja pressitud küsimusi, sest see tundub mulle võlts. Kusjuures, vaikne inimeste jälgimine on teinekord palju huvitavam tegevus, kui võõra inimesega mõttetul teemal vestlemine ainult vestlemise pärast.
Kui satun oma elementi - st kohtun inimesega, kes on küsija ja paneb mind rääkima - siis võin ma väga kergesti hoo sisse saada ja hiljem avastada või kahetsusega kiruda, et oli mul nüüd vaja nii palju informatsiooni jälle jagada. Aeg-ajalt seda ikka juhtub, kuigi eks elu õpetab kogu aeg ja tasapisi õpin ennast rohkem kontrollima. Samas, just mainitud olukordades tunnen ennast mugavamalt ja tegelikult - nagu eelnevalt mainisin - pean ennast ka heaks suhtlejaks. Eks siinkohal oskavad mu sõbrad kõige paremini hinnangut anda.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris esimese mulje põhjal ei saa inimest hinnata, sest kesta all võib olla palju rohkem peidus, kui algul välja paistab. Aga ei maksa ka unustada, et me kõik oleme erinevad ja ennast eeskujuks võttes ei saa alati kõiki ühtmoodi sildistada. Maailm on üks hästi läbimõeldud ja toimiv süsteem, kus valitseb tasakaal - seda ka inimtüüpide osas. Seega, kui poleks küsijaid, ei saaks rääkijad üldse rääkida. Ja kui poleks rääkijaid, ei oleks küsijatel kelleltki küsida. Kumb sina oled?
6 kommentaari:
Enamasti olen ma küsija. Aga nagu Sa kirjutasid - see sõltub seltskonnast ja ka tujust.
Küsijal on mõnikord päris raske. Tema tahab ju ka endast midagi teistele rääkida, aga kui keegi ei küsi tema kohta, siis on väga keeruline hakata ise oma asjadest lobisema:)
Ma kardan, et ma olen selline lobamokk, kes suudab palju küsida ja ilma igasuguse piinlikkustundeta inimesi vahel ebamugavasse olukorda panna ja samas suudan iseendast ka liiga palju välja lobiseda, nii et endal on pärast samamoodi piinik. Või mis sina arvad?
Tundub, et see teema on tegelikult palju pikem ja põhjalikum :) Pean järjejutu kirjutama vist.
Janika, ma pole küll kunagi tähele pannud, et sa millegagi üle pingutaks, kuigi eks seda tuleb ette meil kõigil.
Kadri, sa pead ise küsima ja ise vastama. Julgelt! :)
Sa pead tõesti järjejutu kirjutama! Teema on nii põnev, et ma isegi õhtul vannis veel juurdlesin selle üle. :)
Leidsin, et tegelikult on osa inimesi veel samaaegselt nii küsijad kui ka rääkijad. Nad alustavad hea meelega ise vestlust, esitades partneri kohta mõne küsimuse (küsija pool temas). Vastust kuulavad nad väga suure huviga (küsija), mis jätab mulje, et nad on vestlusest ja vastusest tõesti huvitatud (mis võibki ju nii olla). Peale partneri vastuse kuulamist lähevad nad sujuvalt jutujärjega oma teemale ning räägivad lakkamatult pikalt-pikalt endast (küsija muutub rääkijaks). Minu tutvusringkonnas on paar sellist inimest. Nad on väga head suhtlejad ning suudavad vestlust täpselt soovitud rada pidi juhtida.
Tavaline küsija nagu mina jääb nendega täitsa hätta:)
Kui ma eelmise kommentaari lõpus kirjutasin, et küsijal (mul siis) on mõnikord päris raske, siis tegelikult just selliseid küsija-rääkija tüüpi inimesi ma imetlengi, sest nemad oskavad oma teemale üle minna nii, et see tundub igati loogiline.
Tere tulemast "ülbikute" klubisse!
Kadri nr. 2, sina ka? :D:D:D:D
Postita kommentaar