Muusikamaitsega on minul kummalised lood. Raske on öelda, et vot just see stiil on mu lemmik. Muidugi, ma armastan rokkmuusikat, aga seal on ka palju sellist, mis mulle ei meeldi. Samas võin ma popmuusikat või klubitümmi kuulata ja seda kaifida - teisalt tehakse kohati ikka väga õudsaid asju. Siis on veel jazz - hingetoit; samuti klassikaline muusika, mis sobib kultuursele osale minust. Ei saa mainimata jätta, et ma ju tantsin ometigi rahvatantsu, mis tähendab, et täiesti kummalised keemilised reaktsioonid toimuvad mu kehas siis, kui kuulen mõnda vana head simmani (loe: jaanitule) lugu. Karavan, Justament, Kukerpillid, Anne Veski, Rock Hotel jpm - neil kõigil on midagi meelepärast mu jaoks. Lisaks eelnevale on veel miljon erinevat stiili, mida ma ei oska nimetadagi.
Kokkuvõtvalt ei ole võimalik kõiki mulle meeldivaid erinevaid stiile ja esitajaid üles lugeda, sest üllatajaid on igal pool. Küll aga olen tähele pannud, mis võiks olla need siduvad tegurid, mis ühe loo mu jaoks atraktiivseks teevad. Esiteks muidugi ajalooline taust - hetked, millega lugu on seotud ja nostalgia, mille tema kuulamine endaga kaasa toob. Teiseks muusikaline kvaliteet - ma pean siin silmas huvitavaid meloodilisi käike ja seda, kui professionaalselt neid esitatakse. See omakorda viib kolmanda kriteeriumini, milleks on laulja võimekus - ma ei suuda kuulata monotoonseid, ekslikke, igavaid hääli. Neljandaks on rütm - olenevalt muidugi muusikastiilist peab loos olema mingi mõnus rütmiline vigur, mis mul jala tatsuma paneb või kõhus propelleri käivitab. Viiendaks nimetaksin veel dünaamilisust - et terve lugu ei oleks ühesugune, vaid sellel oleks käimatõmbav algus, kulmineeruv keskpunkt ja kokkuvõtlik lõpetus.
Kogu selle omajagu keeruka selgituse taustal peab ütlema, et mõni lugu ronib esimesest hetkest nii naha alla, et sa ei oska seda kuidagi selgitada - ei endale ega teistele. Sest ta lihtsalt meeldib! Teisalt on jälle korduvalt olnud nii, et kuulates laulu mõnelt helikandjalt ei arva ma sellest mitte midagi ja alles live´s kuuldes saan aru, kui hea ta tegelikult on. Nii juhtub, et ma võin ennastunustavalt õõtsutada mõne räpiloo taustal, karata vaimustunult rokk-kontserdil, istuda ihukarvad püsti sümfooniaorkestrit kuulates, poetada pisara jazzi nautides, tantsida kingatallad õhukeseks klubimuusika rütmis.
Kusjuures, on olnud mitmeid lugusid, mille puhul ma mõtlen, et see ei tohiks mulle meeldida, aga ometi ta mõjub ja ma ei saa sinna midagi parata. Üks asi, mis elu jooksul selgeks saab, on see, et me ei tohi häbeneda seda, mis on meile südamelähedane - ka muusikamaitse osas.
Mõtlesin, et panen siia mõne loo, mis mulle elu jooksul on nii väga meeldinud, et oleksin võinud neid 24/7 järjest kuulata. See on muidugi ainult murdosa kõikidest lugudest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar