Uskumatult lihtne on täiesti märkamatuks jäädes oma päevad õhtusse veeretada, nädalast nädalasse, aastast aastasse. Ilma igasuguse pingutuseta võib teha ära vaid hädavajaliku ja ülejäänud aja oleskleda niisama. Halle hiirekesi on meie ümber rohkem, kui arvame, sest me ei pane neid lihtsalt tähele. Vaadake korraks ringi ja mõelge, kas kuskil läheduses on keegi, kellele te kunagi erilist tähelepanu pole pööranud... parandan: kes ise endale kunagi erilist tähelepanu pole tõmmanud. Eesti inimene oma loomuselt peaks olema kinnine ja vaikne, karge põhjamaalane. Vähemalt nii räägitakse, kirjutatakse ja pannakse meid uskuma. Ometi, sattudes teatud seltskondadesse, võib selle väärarvamuse täiesti pihuks ja põrmuks trampida. Lõppude lõpuks, kumb natuur siis tegelikult parem ja tervislikum on: kas endassetõmbunud vaikne kontorinäriline või energiline, vitaalne ja julge inimlaps?
Mina jõlgun enamasti kuskil seal kahe vahel. Mõnikord tahaksin ma meie Kusti kombel pea padja alla peita ja teeselda, et keegi ei näe mind, kuna mina ei näe ju kedagi. On päevi, kus ma lausa vihkan teisi inimesi. Mitte isiklikult kedagi, vaid lihtsalt füüsilist hingavat olevust enda kõrval, kes on tunginud minu personaalruumi. See võib kõlada julmalt ja koledalt, aga on täiesti reaalne emotsioon. Vajadus rahu ja vaikuse järele on lihtsalt nii kirjeldamatult suur. Teisalt armastan ma seltskondlike üritusi ja aktiivset eluviisi veel enam, aga mul peab selleks tuju ja tahtmine olema. Tõenäoliselt ei olegi selles kõiges midagi erakorralist, sest paljud tunnevad samamoodi.
Mind hirmutab kõige enam mõte, et tänu teatavale ebastabiilsusele ei suuda ma mõnda unistust kunagi ellu viia. Ma isegi ei suuda mõnda unistust täpselt "kaardistada". Ma teen iseendale ikka ja jälle karuteene sellega, et mõtlen ennast väiksemaks kui ma olen. No selles mõttes, et nagunii mina ei saa ega oska. Ja nendel hetkedel ma muutun halliks hiireks, kes istub vaikselt oma laua taga ja vajub järjest madalamale. Ma vihkan seda tunnet, et kõik ümberringi jääb seisma - nagu istuksid karussellil, mis ei liigu paigast, kuigi alateadvus mäletab seda tunnet, kui kiiruse mõjul adrenaliin verre tungib. Jah, see paigal seismise hirm on kõikidest kõige hullem.
Alles hiljuti rääkis keegi, et ütlemata kurvaks teeb, kui inimesed jätavad kasutamata potentsiaali, mis neile looduse poolt kaasa on antud. Ja seda pelgalt seetõttu, et kardetakse proovida midagi uut või kardetakse ebaõnnestuda. Seda esimest sammu enda mugavustsoonist välja on alati raske astuda, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Lihtsalt ongi nii, et mõned inimesed õnnestuvad sünnist saadik kõiges, mida nad teevad ja seesama kõik tuleb neile kergelt, samas teised peavad igal sammul vaeva nägema ja ennast tõestama. Enese motiveerimine on muidugi ka võtmesõnaks edu saavutamisel. Kui ainult suudaks enda jaoks õige asja üles leida ja sellest täiel määral innustuda, siis kindlasti oleks ka tulemused peagi märgatavad.
Ilmselgelt on oluline endale tunnistada nõrkusi ja hirme. Tasapisi võib nendest niimoodi võitu saada või vähemalt õppida neist hoiduma ja ennetama. Tahaksin, et minu kohalolekut märgatakse mu eluajal ja mäletatakse siis, kui mind enam ei ole. Tore oleks kraapida kuskile aja ja ruumi seinale "Liisi oli siin".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar