Kui hingel on mure, siis mõni päev on raskem kui teine. Kui murega harjuda, siis ta enam nii tihti ei kummita, kuigi on alateadvuses kogu aeg olemas ja võib ootamatul hetkel jälle pinnale kerkida. Heatujulise loomuga inimene pikalt ei kurvasta, ta tegutseb. Ja ta teab, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Vihmased ilmad on ilmselt pisut mõtlikumad kui päikesepaistelised, eriti suvel. Päikesel on see eriline omadus kõik halb minema pühkida, eks ta ole ka lootuse sümboliks. Aga vahel kohe tahaks ennast haletseda ja tahaks, et kõik teised ka sind haletseksid, justkui sellest midagi paremaks muutuks?! Kui see hoog peale tuleb, siis on mõistlik kohe prauhti kõik välja lasta, kasvõi nutta. Jah, eriti nutta, sest see on parim antidepressant. Nutad kõvasti, südamest, pikalt - kui vaja - ja ongi jälle parem olla.
Täna ma ei nuta, aga raske on küll. Raskem kui oli eile ja võib-olla raskem kui on homme. See on lihtsalt üks nendest päevadest...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar