Mulle meeldib kiirus. See magus segu hirmust ja erutusest, mis läbib keha jalatallast pealaeni ja mis kuskil keskel, südame kohal, plahvatuslikuks muutub. Ja kuigi tunnetad ohtu, tahad seda üha veel ja veel kogeda. Kui õhtupimeduses tänavavalgustite alt vilks ja vilks läbi sõita, hea muusika kõrvus kõlamas, kerge ärritus, kurbus või hoopis rahulolu hinges, siis vajub jalg tahtmatult üha raskemalt gaasipedaalile. Ja siis on tunne, et võid põgeneda kõikide oma suurte ja väikeste probleemide eest - vähemalt mõneks viivuks oled vaba.
Ühel päeval tahaksin mootorratta seljas istuda ja päikeseloojangusse kaduda. Ühel päeval ma teengi seda!
Catch-up
Kinni jooksis. Mõte. Ja blogi ka. Proovin uuesti.
Saaremaa nädalavahetus on seljataga. Palju säravaid hetki jäi selle reisu ja ürituse sisse. Erksamalt on meeles praamisõit, kui pissihäda vetsu ajas ja kabiinis istudes valjuhääldist kõlas: "Üks pannkook moosiga, palun!", ja mul oli kange tahtmine üle tualeti öelda: "Kohe saab!". Siis on muidugi meeles suguvõsa jalgpallimats, kus lõpuks oli u. 40 inimest väljakul ja ühest pallist jäi väheks, teine võeti juurde. Rahvas müttas mööda heinamaad, kes paljajalu, kes kummikutes, kes kõhuli, kes selili - sellist komöödiat pole ammu nähtud. Lisaks jalgpallile oli veel miljon jooksumängu - söödud saslõkid, salatid ja koogid sai ilusti maha rahmeldatud. Ükski Saaremaa reis pole seni olnud ilma kaardimänguta, nii ka seekord. Kahel õhtul sai taotud seni, kuni viimane mees laua äärde magama vajus.
Kokkuvõtvalt pole nii vahvat üritust ammu olnud ja kõik jäävad ootama, et järgmine kohtumine kiiresti aset leiaks.
Ilmselt oli suguvõsa kokkutulek ka selle suve viimane suurüritus, nüüd tiksub kalender vaikselt septembri peale ja siis juba tulevad sügisesed tegevused. See tähendab regulaarseid trenniskäimisi ja tööalaseid proovilepanekuid-edasiminekuid. Mul on üle 18 aasta esimene sügis, kus kooli ei pea minema. Ausalt öeldes ma juba mõtlen, mida edasi teha, mu õppimise isu pole veel ennast ammendanud.
Sügiseks on mul paar projekti välja mõeldud. Aga ma ei saa hetkel detailidesse laskuda, sest kõik ei pruugi õnnestuda. Alati peab mingi plaan ja eesmärk olema, muidu võib liiga kauaks ühe koha peale tammuma jääda. Vihjeks nii palju, et üks plaan on füüsiline ja teine on professionaalne. Hehee.
Kui kõik hästi läheb, on mul nädala lõpus jälle arvuti olemas. Peab tunnistama, et olen täitsa nautinud vahepealset aega ilma tehnikaajastu segajateta, teler ja arvuti ei ole sugugi eluliselt vajalikud. Noh, eriti muidugi, kui tööl päev otsa nagunii ekraani peab vahtima. Igatahes lugesin ma sel suvel rohkem raamatuid, kui terve eelmise aasta peale kokku ja see on positiivne tulemus.
Üleüldse, nii hea on olla!
Saaremaa nädalavahetus on seljataga. Palju säravaid hetki jäi selle reisu ja ürituse sisse. Erksamalt on meeles praamisõit, kui pissihäda vetsu ajas ja kabiinis istudes valjuhääldist kõlas: "Üks pannkook moosiga, palun!", ja mul oli kange tahtmine üle tualeti öelda: "Kohe saab!". Siis on muidugi meeles suguvõsa jalgpallimats, kus lõpuks oli u. 40 inimest väljakul ja ühest pallist jäi väheks, teine võeti juurde. Rahvas müttas mööda heinamaad, kes paljajalu, kes kummikutes, kes kõhuli, kes selili - sellist komöödiat pole ammu nähtud. Lisaks jalgpallile oli veel miljon jooksumängu - söödud saslõkid, salatid ja koogid sai ilusti maha rahmeldatud. Ükski Saaremaa reis pole seni olnud ilma kaardimänguta, nii ka seekord. Kahel õhtul sai taotud seni, kuni viimane mees laua äärde magama vajus.
Kokkuvõtvalt pole nii vahvat üritust ammu olnud ja kõik jäävad ootama, et järgmine kohtumine kiiresti aset leiaks.
Ilmselt oli suguvõsa kokkutulek ka selle suve viimane suurüritus, nüüd tiksub kalender vaikselt septembri peale ja siis juba tulevad sügisesed tegevused. See tähendab regulaarseid trenniskäimisi ja tööalaseid proovilepanekuid-edasiminekuid. Mul on üle 18 aasta esimene sügis, kus kooli ei pea minema. Ausalt öeldes ma juba mõtlen, mida edasi teha, mu õppimise isu pole veel ennast ammendanud.
Sügiseks on mul paar projekti välja mõeldud. Aga ma ei saa hetkel detailidesse laskuda, sest kõik ei pruugi õnnestuda. Alati peab mingi plaan ja eesmärk olema, muidu võib liiga kauaks ühe koha peale tammuma jääda. Vihjeks nii palju, et üks plaan on füüsiline ja teine on professionaalne. Hehee.
Kui kõik hästi läheb, on mul nädala lõpus jälle arvuti olemas. Peab tunnistama, et olen täitsa nautinud vahepealset aega ilma tehnikaajastu segajateta, teler ja arvuti ei ole sugugi eluliselt vajalikud. Noh, eriti muidugi, kui tööl päev otsa nagunii ekraani peab vahtima. Igatahes lugesin ma sel suvel rohkem raamatuid, kui terve eelmise aasta peale kokku ja see on positiivne tulemus.
Üleüldse, nii hea on olla!
Pläma
Täna on küll üks huvitav päev. Ma pole ammu olnud ühe päeva jooksul nii kurb ja nii rõõmus, mul pole olnud nii külm ja nii palav. Eile oli vahva õhtu sõpradega, aga vein ja vesipiip tegid oma töö, hommikul oli kass küüntega seljas. Jõudsin küll ilusti tööle, aga sellist emotsionaalset mõõna pole ammu olnud, põhjused siinkohal jätan enda teada. Lõuna tõi õnneks väga häid uudiseid ja ma tahan kõigile öelda, et pole tähtsamat asja kui teie tervis - hoolitsege selle eest ja investeerige sellesse!
Heh, mul oli Orksis üks fänn juurde tulnud. Tunnistage üles, kes tegi?? Vaatasin igaks juhuks enda fännamisalused ka üle, et keegi 2 silma vahele poleks jäänud. See on ikkagi oluline asi, olgem ausad!
Neli tundi veel ja siis ootab eest neli päeva vabadust! Mind leiate siis Saaremaalt ühe küla ühe talu ühelt heinamaalt, kus ma kadakate vahel telgiukse ees grilli sussutan ja merekohinat kuulan. No eks näis, tegelikult on seal meie suure suguvõsa kokkutulek ja kadakate vahel on oluliselt rohkem rahvast kui ainult grilliv mina. Aga tore saab kindlasti olema!
Ma vist ei ole täna väga huvitav. Ise tunnen, et midagi nagu jääb puudu... Üks soovitas mulle just, et lase lõdvaks ja ära ole kogu aeg urvis. Olen siis või? Hahaa, ma nüüd lõdvestun siis. Chillout...mmmm...chillout...
Ei, vahva, ma nüüd lõpetan, aga tänaseks päeva looks valisin järgneva:
Ma vaatasin, et muusikavalik läheb siin liiga uinamuinaks, ma panen ühe loo veel. P.O.D. on üks mu lemmikuid läbi aegade.
Heh, mul oli Orksis üks fänn juurde tulnud. Tunnistage üles, kes tegi?? Vaatasin igaks juhuks enda fännamisalused ka üle, et keegi 2 silma vahele poleks jäänud. See on ikkagi oluline asi, olgem ausad!
Neli tundi veel ja siis ootab eest neli päeva vabadust! Mind leiate siis Saaremaalt ühe küla ühe talu ühelt heinamaalt, kus ma kadakate vahel telgiukse ees grilli sussutan ja merekohinat kuulan. No eks näis, tegelikult on seal meie suure suguvõsa kokkutulek ja kadakate vahel on oluliselt rohkem rahvast kui ainult grilliv mina. Aga tore saab kindlasti olema!
Ma vist ei ole täna väga huvitav. Ise tunnen, et midagi nagu jääb puudu... Üks soovitas mulle just, et lase lõdvaks ja ära ole kogu aeg urvis. Olen siis või? Hahaa, ma nüüd lõdvestun siis. Chillout...mmmm...chillout...
Ei, vahva, ma nüüd lõpetan, aga tänaseks päeva looks valisin järgneva:
Ma vaatasin, et muusikavalik läheb siin liiga uinamuinaks, ma panen ühe loo veel. P.O.D. on üks mu lemmikuid läbi aegade.
On teil seal ikka õhku?
Kahjuks ei ole järgnev minu väljamõeldis, aga nalja rohkem kui rubla eest!
Kuidas liftis elu lõbusamaks teha:
1. Kui liftis on peale sinu veel ainult üks inimene, koputa talle õlale ja teeskle, et see polnud sina.
2. Vajuta nuppe ja teeskle, et saad nendest elektrilöögi. Selle peale naera ja proovi veel.
3. Helista mobiililt Psühholoogide Hot Line´i ja küsi, kas nad teavad, mis korrusel parasjagu oled.
4. Hoia liftiust lahti, väites, et ootad oma sõpra. Mõne aja pärast lase ustel sulguda ja ütle: "Tere, Mart, kuidas sul päev on läinud?"
5. Pilla oma pliiats maha ja oota, kuni keegi selle üles võtab. Siis hüüa: "See on minu!"
6. Tõsta oma töölaud lifti ja iga kord, kui keegi siseneb, küsi, kas neil on aeg kinni pandud.
7. Pane põrandale põrandamängumatt ja küsi inimestelt, kas nad tahavad mängida.
8. Pane liftinurka pappkast ja iga kord, kui keegi siseneb, küsi, kas nad kuulevad tiksumist.
9. Küsi teistelt: "Seda meest tundsite?"
10. Seisa kellegi lähedal ja nuusuta teda.
11. Püüa nähtamatuid kärbseid.
12. Kui uksed sulguvad, ütle: "Olukord on kontrolli all, paanikaks pole põhjust. Küll nad avanevad."
13. Ütle kaassõitjatele, et sa näed nende aurat.
14. Hüüa "Kallistame!" ja siis tee seda.
15. Tee piinlevat nägu, samal ajal tao oma pead vastu seina ja karju: "Suu kinni... kõik! Suu kinni!"
16. Tee oma kott laialt lahti, piilu sisse ja küsi: "On teil seal ikka õhku?"
17. Seisa tasakesi ja liikumatult nurgas, nägu seina poole ja liftist lahkumata.
18. Silmitse pingsalt ühte reisijat ja hüüa hetke pärast hirmunult: "Sina oled üks nendest!" ja tagane hirmunult.
19. Kasuta teiste reisijatega rääkides käpiknukku.
20. Kuulata lifti seinu stetoskoobiga.
21. Iga kord, kui keegi nuppu vajutab, tee plahvatuse häält.
22. Joonista näppudega põrandale ruut ja teadusta teistele, et see on sinu isiklik territoorium.
23. Silmitse ühte reisijat üleoleva muigega ja teata: "Mul on uued sokid!"
Naera herneks.
Kuidas liftis elu lõbusamaks teha:
1. Kui liftis on peale sinu veel ainult üks inimene, koputa talle õlale ja teeskle, et see polnud sina.
2. Vajuta nuppe ja teeskle, et saad nendest elektrilöögi. Selle peale naera ja proovi veel.
3. Helista mobiililt Psühholoogide Hot Line´i ja küsi, kas nad teavad, mis korrusel parasjagu oled.
4. Hoia liftiust lahti, väites, et ootad oma sõpra. Mõne aja pärast lase ustel sulguda ja ütle: "Tere, Mart, kuidas sul päev on läinud?"
5. Pilla oma pliiats maha ja oota, kuni keegi selle üles võtab. Siis hüüa: "See on minu!"
6. Tõsta oma töölaud lifti ja iga kord, kui keegi siseneb, küsi, kas neil on aeg kinni pandud.
7. Pane põrandale põrandamängumatt ja küsi inimestelt, kas nad tahavad mängida.
8. Pane liftinurka pappkast ja iga kord, kui keegi siseneb, küsi, kas nad kuulevad tiksumist.
9. Küsi teistelt: "Seda meest tundsite?"
10. Seisa kellegi lähedal ja nuusuta teda.
11. Püüa nähtamatuid kärbseid.
12. Kui uksed sulguvad, ütle: "Olukord on kontrolli all, paanikaks pole põhjust. Küll nad avanevad."
13. Ütle kaassõitjatele, et sa näed nende aurat.
14. Hüüa "Kallistame!" ja siis tee seda.
15. Tee piinlevat nägu, samal ajal tao oma pead vastu seina ja karju: "Suu kinni... kõik! Suu kinni!"
16. Tee oma kott laialt lahti, piilu sisse ja küsi: "On teil seal ikka õhku?"
17. Seisa tasakesi ja liikumatult nurgas, nägu seina poole ja liftist lahkumata.
18. Silmitse pingsalt ühte reisijat ja hüüa hetke pärast hirmunult: "Sina oled üks nendest!" ja tagane hirmunult.
19. Kasuta teiste reisijatega rääkides käpiknukku.
20. Kuulata lifti seinu stetoskoobiga.
21. Iga kord, kui keegi nuppu vajutab, tee plahvatuse häält.
22. Joonista näppudega põrandale ruut ja teadusta teistele, et see on sinu isiklik territoorium.
23. Silmitse ühte reisijat üleoleva muigega ja teata: "Mul on uued sokid!"
Naera herneks.
Ta pole sinu tüüp!
Ütleme, et sa kohtad kedagi, kes sulle meeldib. Räägid sellest oma sõbrannale ja saad vastuseks: "Ta pole sinu tüüp!". Tekib rida küsimusi, millele oleks vaja vastata. Kas sõbrannal on õigus? Kas sõbranna teab nii täpselt, milline ON sinu tüüp? Kas sõbranna tunneb seda tüüpi nii hästi, et öelda, ta POLE sinu tüüp? Kas oled endale kogu aeg VALESID tüüpe ette kujutanud? Kas oled ISE täiesti vale tüüp? Kas peaksid ennast muutma, et ta OLEKS sinu tüüp? Kas peaksid oma ettekujutust enda tüübist muutma ja vaatama TEISTSUGUSEID tüüpe? Kas sa ei leiagi kunagi kedagi, kuna need, kes sulle huvi pakuvad, EI OLE sinu tüübid?
Ja mis siis, kui sõbrannal on õigus??? Siis on PU PU, mis muud...
Ja mis siis, kui sõbrannal on õigus??? Siis on PU PU, mis muud...
Onu Remuse jutud
Hommikul sõitsin tööle ja rebane lamas tee ääres. Rebane on ikka oluliselt suurem loom kui konn. Mis ma järgmiseks näen, lamavat põtra või? Aga olukord iseenesest oli muidugi kurb, sest see oli täitsa ilus rebane ja pole välistatud, et ta jalutas teisipäeva õhtul mu maja taga põlluservas, kui ma parasjagu rõdul veini jõin. Seda arvesse võttes ma ju peaaegu tundsin teda, ja täna hommikul oli ta surnud. Ma hakkasin kohe mõtlema, et kuskil kindlasti ootasid rebasekutsikad ja rebaseabikaasa teda nende rebaseurgu, kus nad kõik koos rebasehommikusööki mekiksid ja rebaselugusid räägiksid. Kurb. Võibolla saab tema nahast nüüd kellelegi ilus kasukakrae, isiklikult sellist asja küll kanda ei suudaks.
See viimane lause meenutab mulle ühte artiklit, millele paar päeva tagasi peale sattusin, see puudutas Lady Gagat. Ta protesteeris mingil üritusel karusnahkade vastu ja lasi "imelisel disaineril Jean-Charles de Castelbajac´il" endale spetsiaalselt selleks puhuks Konn Kermiti kostüümi õmmelda. Ta on ikka selline tore tädi.
Paar sõna peaks eilse jalgpalli kohta ka kirjutama. Minu mittespekulatsioon ei läinud täide, mis on tegelikult hea uudis - seis 1:0 oli üle ootuste meeldiv. Samas mulle see mäng väga sügavat muljet ei jätnud, pigem oli natuke igav. Löödud värav tuli nii koba peale, et mingit mänguilu selles küll polnud, eestlastel jäi nii mõnigi hea võimalus realiseerimata ja ajalugu selles osas tegemata. Aga tublid poisid igatahes need eestlased-venelased, kes meie koondise moodustavad ja brasiillasi murda üritasid (ühe puhul läkski ju korda). Ma usun, et kui eesti jalgpall oma 200ndat sünnipäeva tähistab, on kohvipoisid jälle kohal ja siis teeme neile tuule alla ka!
Eilne jalgpalliõhtu iseenesest oli äärmiselt meeldiv, kuna see möödus Kapi tänaval kalamarjavõileibade, pannkookide, mustika-vaarikamoosi ja õlle seltsis. Naised ja jalgpall sobivad ideaalselt kokku, kes teab, vbl ongi parem kui seks!
No arvuti viisin ka ühele kenale noormehele ülevaatamiseks ja nokkimiseks. Ma väga tänan, et on olemas nii abivalmis ja meeldivaid inimesi, kes viitsivad teiste jamasid lahendada. Nüüd on pöidlad kõvasti pihus kõigil, et mul asjast jälle asja saaks, eksju!
Lõppu veel üks armas looke, mis mu kõrvu täna paitas. Vahel harva võib sellist "unemuusikat" kuulata küll, väga mõnus!
See viimane lause meenutab mulle ühte artiklit, millele paar päeva tagasi peale sattusin, see puudutas Lady Gagat. Ta protesteeris mingil üritusel karusnahkade vastu ja lasi "imelisel disaineril Jean-Charles de Castelbajac´il" endale spetsiaalselt selleks puhuks Konn Kermiti kostüümi õmmelda. Ta on ikka selline tore tädi.
Paar sõna peaks eilse jalgpalli kohta ka kirjutama. Minu mittespekulatsioon ei läinud täide, mis on tegelikult hea uudis - seis 1:0 oli üle ootuste meeldiv. Samas mulle see mäng väga sügavat muljet ei jätnud, pigem oli natuke igav. Löödud värav tuli nii koba peale, et mingit mänguilu selles küll polnud, eestlastel jäi nii mõnigi hea võimalus realiseerimata ja ajalugu selles osas tegemata. Aga tublid poisid igatahes need eestlased-venelased, kes meie koondise moodustavad ja brasiillasi murda üritasid (ühe puhul läkski ju korda). Ma usun, et kui eesti jalgpall oma 200ndat sünnipäeva tähistab, on kohvipoisid jälle kohal ja siis teeme neile tuule alla ka!
Eilne jalgpalliõhtu iseenesest oli äärmiselt meeldiv, kuna see möödus Kapi tänaval kalamarjavõileibade, pannkookide, mustika-vaarikamoosi ja õlle seltsis. Naised ja jalgpall sobivad ideaalselt kokku, kes teab, vbl ongi parem kui seks!
No arvuti viisin ka ühele kenale noormehele ülevaatamiseks ja nokkimiseks. Ma väga tänan, et on olemas nii abivalmis ja meeldivaid inimesi, kes viitsivad teiste jamasid lahendada. Nüüd on pöidlad kõvasti pihus kõigil, et mul asjast jälle asja saaks, eksju!
Lõppu veel üks armas looke, mis mu kõrvu täna paitas. Vahel harva võib sellist "unemuusikat" kuulata küll, väga mõnus!
Homsed uudised
Nii-nii, kallis väike televaataja! Mul on Sulle ainult häid uudiseid.
Punkt 1. Täna toimub kauaoodatud Eesti-Brasiilia jalkamatš. Pakkumisi on tehtud igasuguseid, ma ei hakka siinkohal üldse spekuleerima, aga mäng lõpeb seisuga 3:0 ja ilmselgelt mitte eestlaste kasuks. Ei, ma ei ole pessimist. Kui oleksin, siis pakuksin lõpuskooriks 5:0. Tegelikult olen kade ka, sest ma ei saa KAKAt ja ülejäänud KAKAokomme oma silmaga näha. Aga: "Võitle, Eesti, võitle!"
Punkt 1. Täna toimub kauaoodatud Eesti-Brasiilia jalkamatš. Pakkumisi on tehtud igasuguseid, ma ei hakka siinkohal üldse spekuleerima, aga mäng lõpeb seisuga 3:0 ja ilmselgelt mitte eestlaste kasuks. Ei, ma ei ole pessimist. Kui oleksin, siis pakuksin lõpuskooriks 5:0. Tegelikult olen kade ka, sest ma ei saa KAKAt ja ülejäänud KAKAokomme oma silmaga näha. Aga: "Võitle, Eesti, võitle!"
ELUS KAKA
Punkt 2. Ma viin homme oma arvuti remondimehe kätte ja on lootust, et mu senine elu ei olegi kustutatud. Ma võin küll uue lehekülje keerata, aga ma ei taha, et eelmine lehekülg päris tühjaks jääb. Ja siis on lootust ka, et arvuti tuleb tagasi mu ellu ja ma saan jälle iga õhtu tema kaunist ekraani vahtida. Oh happy days!
Punkt 3. Telekas tuleb tagasi mu ellu. Siis on lausa 2 ekraani, mida vahtida. Silmad rõõmustavad.
Punkt 4. Emal kadus pühapäeval vanaema kingitud hõbesõlg ära. Katastroof. Aga see vaatas mulle täna hommikul auto põrandalt vastu. Enneolematu.
Punkt 5. Hommikul oli täiesti uskumatu ilm. Ma mõtlesin, et ma olen vahepeal 2 kuud maganud ja oktoober on kätte jõudnud. Ei saa mainimata jätta, et ma jõin eile õhtul veini ja hommik oli selle võtta ka pisut hägusem ja uimasem, aga no see ilm, see oli ikka absurdne keset augustikuud. Õnneks kõik laabus, päike paistab ja ma julgen jälle välja minna. Aamen!
Punkt 6. Homme on kalapäev.
Punkt 7. Tööpäev on läbi!
Esimene poeg olgu poiss!
Parandage mind, kui eksin, aga konna ei olnud enam eile tema tavalise koha peal. Samas peab tunnistama, et ühe teise koha peal nägin ma laiaks litsutud konna siluetti; tegemist võis olla ühe ja sama isendiga, kui surnud konna üldse isendiks võib nimetada.
Ma ei tea, mis teema on, laupäeval niitsin maal oma pisikeste käekeste ja jalakestega muru (õigem oleks küll öelda heinamaad) ja umbes-täpselt miljon konna hüppas mu masina eest läbi, sinna alla, sealt välja jne. Täielik konnauputus. Konn-konna-konna-konnasse-konnas-konnast-konnale-konnal-konnalt-konnaks-konnani-konnana-konnata-konnaga... Aga kus konni, seal kurgi, ja neid on ka kõik kohad täis. Hoia ainult oma sõrme, et nende poole ei vibutaks, siis pidid kohe lapsed taga olema. Minu tutvusringkonnas on sõrmedega väga vabalt ja valimatult ringi vehitud, sest sellist beebibuumi, nagu praegu on toimumas, ma ei mäleta tükk aega. Aga muidugi, see on ainult positiivne, teiste pärast tunnen ikka head meelt. Ja palju õnne kõigile värsketele ja valmivatele ilmakodanikele!
Täna hakkas mu kõrvu uudis, et MUPO pakkus taksoteenust ühele (neid võis mitu ka olla, aga põhimõtteliselt on Keskerakond ju nagu üks mees) keskerakondlasele. Iseenesest on mul täiesti ükskõik, kas see pretsedent aset leidis või mitte, aga kui meil on just MASU, TÄPE ja PUPU käimas, siis võiks MUPO ka natuke valivam olla oma klientuuri osas. Sest muidu võib neile KAPO kaela lennata ja siis ei pruugi enam muu aidata kui TÜPA. Aga eks nad ise teavad. MOTT.
Millest ma siis veel kirjutan? Ahjaa, ma sain sünnipäevaks 3 raamatut. Ali Smith `juhuslik`, Thomas Mann `Võlumägi 1` ja siis üks, mille autorit ma ei mäleta, oli äkki David Baird vms ` Tuhat teed õnneni´. Esimene neist on mul läbi loetud ja `Võlumägi` on poole peal. Eile võtsin vahelduseks õnneraamatu kätte, see on selline pisike mõtteterasid täis poogitud vihikuke, kust peaks nõuandeid saama igaks elujuhtumiks ja natuke veel lisaks ka. Mulle täitsa meeldis, mõnikord on vaja lihtsaid asju ka puust ja punaseks teha, et inimene neist aru saaks ja endale tunnistaks; sest olgugi, et seal polnud kirjas ühtegi lauset, mida ma enne poleks kuulnud või mis ei tunduks loogiline, aitas mul nende lugemine teatud prioriteete paika seada küll. Vähemalt eile õhtul olid nad järjekorras... Ühesõnaga, mulle tundub, et see on raamatuke, mida peaks käekotis kaasas kandma. Justincase.
Nüüd on lõuna aeg. Peaks minema.
Ma ei tea, mis teema on, laupäeval niitsin maal oma pisikeste käekeste ja jalakestega muru (õigem oleks küll öelda heinamaad) ja umbes-täpselt miljon konna hüppas mu masina eest läbi, sinna alla, sealt välja jne. Täielik konnauputus. Konn-konna-konna-konnasse-konnas-konnast-konnale-konnal-konnalt-konnaks-konnani-konnana-konnata-konnaga... Aga kus konni, seal kurgi, ja neid on ka kõik kohad täis. Hoia ainult oma sõrme, et nende poole ei vibutaks, siis pidid kohe lapsed taga olema. Minu tutvusringkonnas on sõrmedega väga vabalt ja valimatult ringi vehitud, sest sellist beebibuumi, nagu praegu on toimumas, ma ei mäleta tükk aega. Aga muidugi, see on ainult positiivne, teiste pärast tunnen ikka head meelt. Ja palju õnne kõigile värsketele ja valmivatele ilmakodanikele!
Täna hakkas mu kõrvu uudis, et MUPO pakkus taksoteenust ühele (neid võis mitu ka olla, aga põhimõtteliselt on Keskerakond ju nagu üks mees) keskerakondlasele. Iseenesest on mul täiesti ükskõik, kas see pretsedent aset leidis või mitte, aga kui meil on just MASU, TÄPE ja PUPU käimas, siis võiks MUPO ka natuke valivam olla oma klientuuri osas. Sest muidu võib neile KAPO kaela lennata ja siis ei pruugi enam muu aidata kui TÜPA. Aga eks nad ise teavad. MOTT.
Millest ma siis veel kirjutan? Ahjaa, ma sain sünnipäevaks 3 raamatut. Ali Smith `juhuslik`, Thomas Mann `Võlumägi 1` ja siis üks, mille autorit ma ei mäleta, oli äkki David Baird vms ` Tuhat teed õnneni´. Esimene neist on mul läbi loetud ja `Võlumägi` on poole peal. Eile võtsin vahelduseks õnneraamatu kätte, see on selline pisike mõtteterasid täis poogitud vihikuke, kust peaks nõuandeid saama igaks elujuhtumiks ja natuke veel lisaks ka. Mulle täitsa meeldis, mõnikord on vaja lihtsaid asju ka puust ja punaseks teha, et inimene neist aru saaks ja endale tunnistaks; sest olgugi, et seal polnud kirjas ühtegi lauset, mida ma enne poleks kuulnud või mis ei tunduks loogiline, aitas mul nende lugemine teatud prioriteete paika seada küll. Vähemalt eile õhtul olid nad järjekorras... Ühesõnaga, mulle tundub, et see on raamatuke, mida peaks käekotis kaasas kandma. Justincase.
Nüüd on lõuna aeg. Peaks minema.
Just another manic Monday, wish it was Sunday...
VIP
Jah, nüüd tahaks koju magama minna, täna sulg ei lenda.
Orkut
Hah, Orkut soovitab mulle 7. augustil 2009. aastal: Start reading a book today. Kui tarkpead, kes neid "tänaseid õnneterakesi" sinna kirjutavad, teaksid, et ma muud ei teegi, kui ainult loen raamatut igal õhtul, seoses teleka ja arvuti puudumisega koduses majapidamises, siis nad vbl ei hõõruks seda mulle niimoodi nina alla. Siis nad võiksid mulle soovitada: "Start baking a cake" või "Start having a life" vms.
Tervitus!
Hakkasin jälle kirjutama. Mõned on siin lehel ennegi käinud ja lugenud mu meeletuid halamisi suhete ja elu teemal. Neid stoorisid te siit enam ei leia, need kõik on nüüd draftsideks tehtud, ehk siis nad on küll alles, aga ma ei pane neid vaatamiseks välja, las koguvad tolmu natuke. Need vanad kirjutised on omal ajal paksu pahandust tekitanud, olen õppinud, et kõiki oma mõtteid ja tegemisi ei tasu avalikult internetti üles riputada, kuna alati võib olla lugejaid, kes ei ole nö. minu poolt. Päris isiklikuks muutumisest ma muidugi hoiduda ei suuda, sest ma olen iseenda jaoks suhteliselt isiklik ja mu mõtted on isiklikud ja oma isiklike kätega ma ju blogi kirjutan, nii et teatud isiklik lähenemine siiski säilib. Aga vaatame, kuidas minema hakkab!
Jätke see aadress endale nüüd meelde või kirjutage üles, kui on soovi siia teinekordki sattuda, ma võtan reklaami varsti maha.
Kohtumiseni!
Jätke see aadress endale nüüd meelde või kirjutage üles, kui on soovi siia teinekordki sattuda, ma võtan reklaami varsti maha.
Kohtumiseni!
Konn
Käin õhtuti jooksmas. Iga kord sama teekond punktist A punkti B ja siis jälle tagasi punkti A. Muidugi peab tunnistama, et punkt B on selline liikuv, vahel A-le lähemal, mõnikord kaugemal, olenevalt enesetundest. Ükskord autoga mõõtsin ära ka: 5 kilomeetrit. Ma arvan, et see on päris tubli tulemus arvestades minu kui harrastussportlase mittesportlikkust eluaastatel 12-18. Perioodil 0-12 olin maalaps ja siis olin füüsiliselt suhteliselt aktiivne, vahemik 19-22 kuulus rahvatantsule, 22-24 oli eneseavastamise aeg, kus proovisin (nii tahaks kirjutada, et erinevaid võistluskunste, aga ei) erinevaid spordiklubides pakutavaid kehatrimmimise meetodeid. 24,5-... on kuulunud jälle rahvatantsule ning lisaks olen tutvunud jõusaaliga ja nagu juba nimetatud, käinud jooksmas.
Kui seda juttu kirja hakkasin panema, oli mul kavas rääkida millestki muust kui enda kokkupuutest spordiga läbi aastate. Samas hea, et see nüüd tehtud sai, ülevaade on olemas. Tegelikult tahtsin kirjutada konnast. Õigemini ühest surnud konnast, kellest ma igal õhtul 2 korda möödun, liikudes punktist A punkti B ja punktist B punkti A. Ta on juba suhteliselt kuivanud ja mustaks tõmbunud, aga ta on alati ühe koha peal ja justkui ootab, millal ma temast üle kalpsan. See konn tekitab minus kummalise tunde, kuna minu jaoks on iga kord uus päev, aga tema lebab alati seal ühe koha peal, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ja siis ma mõtlen, kuidas päevad lihtsalt veerevad, tihtipeale ilma eriliste sündmusteta, ja mina jään järjest vanemaks ja vanemaks, ilma eriliste sündmusteta...
Tegelikult pole ma nüüd paar päeva jooksmas käinud ja ma ei tea, kas see konn üldse lebab seal enam. Pean Randolt üle küsima.
Kui seda juttu kirja hakkasin panema, oli mul kavas rääkida millestki muust kui enda kokkupuutest spordiga läbi aastate. Samas hea, et see nüüd tehtud sai, ülevaade on olemas. Tegelikult tahtsin kirjutada konnast. Õigemini ühest surnud konnast, kellest ma igal õhtul 2 korda möödun, liikudes punktist A punkti B ja punktist B punkti A. Ta on juba suhteliselt kuivanud ja mustaks tõmbunud, aga ta on alati ühe koha peal ja justkui ootab, millal ma temast üle kalpsan. See konn tekitab minus kummalise tunde, kuna minu jaoks on iga kord uus päev, aga tema lebab alati seal ühe koha peal, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ja siis ma mõtlen, kuidas päevad lihtsalt veerevad, tihtipeale ilma eriliste sündmusteta, ja mina jään järjest vanemaks ja vanemaks, ilma eriliste sündmusteta...
Tegelikult pole ma nüüd paar päeva jooksmas käinud ja ma ei tea, kas see konn üldse lebab seal enam. Pean Randolt üle küsima.
Tellimine:
Postitused (Atom)