Mulle meeldib kiirus. See magus segu hirmust ja erutusest, mis läbib keha jalatallast pealaeni ja mis kuskil keskel, südame kohal, plahvatuslikuks muutub. Ja kuigi tunnetad ohtu, tahad seda üha veel ja veel kogeda. Kui õhtupimeduses tänavavalgustite alt vilks ja vilks läbi sõita, hea muusika kõrvus kõlamas, kerge ärritus, kurbus või hoopis rahulolu hinges, siis vajub jalg tahtmatult üha raskemalt gaasipedaalile. Ja siis on tunne, et võid põgeneda kõikide oma suurte ja väikeste probleemide eest - vähemalt mõneks viivuks oled vaba.
Ühel päeval tahaksin mootorratta seljas istuda ja päikeseloojangusse kaduda. Ühel päeval ma teengi seda!
2 kommentaari:
Ja hommikuti on sul ka niii kibekiire isu tööle jõuda!!! :D
See on sellest, et ma kipun hommikuti liiga kaua kodus jokutama :D. Sõiduga tuleb kaotatud aeg tasa teha!
Postita kommentaar