Konn

Käin õhtuti jooksmas. Iga kord sama teekond punktist A punkti B ja siis jälle tagasi punkti A. Muidugi peab tunnistama, et punkt B on selline liikuv, vahel A-le lähemal, mõnikord kaugemal, olenevalt enesetundest. Ükskord autoga mõõtsin ära ka: 5 kilomeetrit. Ma arvan, et see on päris tubli tulemus arvestades minu kui harrastussportlase mittesportlikkust eluaastatel 12-18. Perioodil 0-12 olin maalaps ja siis olin füüsiliselt suhteliselt aktiivne, vahemik 19-22 kuulus rahvatantsule, 22-24 oli eneseavastamise aeg, kus proovisin (nii tahaks kirjutada, et erinevaid võistluskunste, aga ei) erinevaid spordiklubides pakutavaid kehatrimmimise meetodeid. 24,5-... on kuulunud jälle rahvatantsule ning lisaks olen tutvunud jõusaaliga ja nagu juba nimetatud, käinud jooksmas.
Kui seda juttu kirja hakkasin panema, oli mul kavas rääkida millestki muust kui enda kokkupuutest spordiga läbi aastate. Samas hea, et see nüüd tehtud sai, ülevaade on olemas. Tegelikult tahtsin kirjutada konnast. Õigemini ühest surnud konnast, kellest ma igal õhtul 2 korda möödun, liikudes punktist A punkti B ja punktist B punkti A. Ta on juba suhteliselt kuivanud ja mustaks tõmbunud, aga ta on alati ühe koha peal ja justkui ootab, millal ma temast üle kalpsan. See konn tekitab minus kummalise tunde, kuna minu jaoks on iga kord uus päev, aga tema lebab alati seal ühe koha peal, nagu aeg oleks seisma jäänud. Ja siis ma mõtlen, kuidas päevad lihtsalt veerevad, tihtipeale ilma eriliste sündmusteta, ja mina jään järjest vanemaks ja vanemaks, ilma eriliste sündmusteta...
Tegelikult pole ma nüüd paar päeva jooksmas käinud ja ma ei tea, kas see konn üldse lebab seal enam. Pean Randolt üle küsima.