Kas ma võin kurb olla? Sest ma olen, natukene. Alati ei lähe kõik nii, nagu tahaks. Ja alati ei saa ise sinna midagi parata ka. Või kui saab, siis jääb julgusest puudu või mõnest muust vajalikust omadusest. Lugesin just Francoise Sagan´i raamatut "Kurbus kummaline tunne". Õigupoolest on tegemist teosega, kus on kaks erinevat armastusromaani, lisaks eelpool nimetatule ka "Kas te armastate Brahmsi...". Viimane on mul veel pooleli, aga esimene oli 17aastase tütarlapse lugu armastusest oma isa vastu, nende ühisest elunautimisest, neiu hirmudest, ja egoistlikest manipulatsioonidest, mis viisid isa kihlatu surmani. See oli küll kerge lugemine, aga sugugi mitte pealiskaudne. Kirjanik oli ise ka 17aastane, kui teos valmis ning ta võitis sellega mitmeid auhindu. Minu kurbus antud hetkel on muidugi hoopis teistsugune, tal ei ole mingit tõsist põhjust, ta lihtsalt on. Kurbus - kummaline tunne.
Eile oli meil Kuljus 7-ga esimene trenn uues Tallinna Tantsuakadeemias. Sügishooaja algust sai kaua oodatud, aga avapauk oli mõnus. Ja ülejäänud Solarises aset leidnud segadus õnneks tantsusaali ei jõudnud, seega sujus kõik ideaalselt. Eile lõuna ajal jõudsin keskuse oma silmaga üle vaadata, tundus täitsa kihvt. Pisut peale tööle tagasijõudmist hakkasid autosireenid huilgama ja esimene mõte oligi, et kas tõesti Solarises mingi jama?! Jumal tänatud, et läks nii nagu läks. Aga jah, tore on jälle tantsida, ja Tantsuakadeemias on palju teisigi trenne (peale rahvatantsu), mis nädala kavasse kindlasti sisse tuleb planeerida. Eks ma hoian teid enda avastustega kursis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar