Kui juba muusikasse minek jutuks tuli, siis pean tunnistama, et ma tunnen praegusel eluhetkel muusikast väga puudust. Ja olgugi, et igaüks on oma õnne sepp, ei oska ma selles osas kohe midagi peale ka hakata. Need, kes mind paremini tunnevad, teavad vast, et esimesed 18 aastat oma elust olin ma läbi ja lõhki kogu aeg laulmise ja pillimängu sees: alguses tänu emale, kes lisaks sellele, et ta mu esimene muusikaõpetaja oli, mind ka järjepidevalt kõikide oma ansamblite (jah, neid oli korraga mitu) proovidesse ja esinemistele kaasa võttis. Suuremana sain ka ise mõnes laulus kaasa lüüa suurte tädidega. Edasi tuli muusikakool ja kooris laulmine, kulminatsiooniks võiks pidada kvartetis laulmist, mis oli tegelikult muusikalises mõttes kõige ilusam aeg mu elus. Aga nagu ikka, saavad kõik head asjad kord otsa ja ülikooli tulles ei leidnud ma enam seda õiget kohta "muusikaelu" elamiseks. Pool aastat käisin TTÜ kammerkooris, aga see ei olnud päris minu teetass ja edasi teavad jällegi paljud, et sattusin hoopis rahvatantsu tantsima, laulmine jäi tahaplaanile.
Nüüd tunnen, et tahaks jälle laulda ja olla lihtsalt muusika sees. Kahjuks on mu pillimängu oskused vägagi rooste läinud, seega pole tõenäoliselt erilist lootust kunagi kuskil koosseisus näiteks viiulit mängida (ja kas ma seda tahakski), aga oma lõbuks võiks kääksutada küll. Oleks mul ainult endal viiul. Teine asi on klaver, millest väga suurt puudust tunnen. Nooremana oli klaver mulle oluline kaaslane - võib ka öelda, et lohutaja. Piisas ainult klaveri taha istumisest ja natukesest klimberdamisest, kui tuju läkski palju paremaks: panin oma emotsioonid ja mõtted meloodiasse ning sain sedasi justkui vabaks. Muusikateraapia, kui selline, on tegelikult ikka väga võimas asi. Klaverit ei ole mul nüüd juba aastaid käepärast olnud, aga ma südamest loodan, et õige pea ta seda jälle on.
Kui räägin muusikast puudust tundmisest, siis tegelikult ongi pigem igatsus emotsiooni järele, mida selle sees olemine pakub. Mul ei ole absoluutselt mingit lapsikut unistust kuskil suurel laval laulja olla, tahaks puhtalt naudingu pärast jälle kellegagi koos musitseerida, kasvõi ainult iseenda jaoks. Nüüd olen vist nii palju küpsem, et ka suuremas kooris laulmine tundub aktsepteeritav - mõni aeg tagasi ei tahtnud ma seda üldse. Siit mu üleskutse: kui keegi teab mõnda toredat koori, kuhu ma võiksin sobida, siis andke teada. Sügisest võiks kuskil oma häälepaelu vabastada ja treenida küll ning lisaks tantsupeole võiks üle pika aja ka laulupeole jälle minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar