Ma lugesin paari huvitavat artiklit Eesti Päevalehe arvamusrubriigist ja need panid mind mõtlema. Esiteks ei saa jätta ütlemata, et Andres Maimiku sõnaseadmisoskus on lihtsalt kadestusväärne. Mul oli terve loo vältel tunne, et see kirjatükk ongi minu piibel - ma usun seda, mida ta kirjutab, aga mitte sellesse, millest ta kirjutab. Mulle meeldib Jaak Urmeti rämps- ja väärteestlaste kirjeldamine. Olgugi, et see viimane sõnakasutus on pisut kandiline ja julge, olen ma absoluutselt nõus, et laias laastus just niimoodi eestlased jagunevadki.
(Panen siia postitusse kirja mõtted, mis ei ole otseselt nende artiklite teemaarendused, aga mul just järgnevad mõtted tekkisid. Kardam, et ühe postitusega ei saagi hakkama...)
See pole mingi uudis, kuna olen korduvalt varemgi öelnud, et mul on väga suuri raskusi rumalate inimeste talumisega ja veel enam nendega suhtlemisega. Aga kuidas defineerida rumalat inimest? See on päris keeruline, sest millegipärast ei saada tihtipeale aru, mida ma mõtlen ja pigem jääb mulje, et ma seostan rumalust otseselt haridustaseme või vanuse vms. Jah, tõesti, haridustasemel ja vanusel ongi väga suur roll inimese eneseväljendusoskuses ja silmaringis, aga nende vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Küsimus on pigem intelligentsis, viisakuses, kombekuses ja veel miljonis muus detailis, mis mõjutavad inimese olekut ja mõtteviisi, olenemata eelpool nimetatud teguritest. Ja kui täpsemalt peaks selgitama, siis paluksingi lugeda Jaak Urmeti artiklit, milles on väga hästi, minu arvates, kirjeldatud n-ö väärt- ja temale vastanduvad rämpseestlast.
Hakkasin mõtlema, kuidas olen erinevates olukordades käitunud viimastel aastatel ja kuidas oleksin käitunud näiteks 10-15 aastat tagasi. Ma olin lapsena väga julge - mulle ei valmistanud probleemi võõraste inimestega rääkimine, enda arvamuse välja ütlemine, kelleltki abi palumine, õigluse eest välja astumine (kui kellelegi silmnähtavalt liiga tehti), üle järve ujumine (kui minust suuremad seda teha ei söandanud), surnud hiire üleskorjamine kooli koridorist jne-jne. Ma nautisin väljakutseid ja eriti tegevusi, mida teised (peamiselt tüdrukud) teha ei julgenud. Seda nimetatakse vist ka nooruse uljuseks, mis iseloomustab perioodi, kui täiskasvanulik alalhoiuinstinkt pole veel välja arenenud. Mõned paremad sõbrad, kes mind sellest ajast mäletavad, ütlevad siiamaani, et Liisi on ju julge, küll tema teeb või küsib vms. Kahjuks nad ei tea, et endisest Liisist ei ole selles osas enam palju alles jäänud. Minust on saanud arg, kalkuleeriv, pabistav täiskasvanu, kes peab ennast alati väga veenvalt sundima selleks, et mõnda suuremat vaprust nõudvat ülesannet täita.
No näiteks. Mõni nädal tagasi käisin lõunal ja kõndides tagasi tööle, möödusin ühest koolimajast. Seal ees oli kamp väikseid poisse (u. vanuses 10), kes tirisid kotist ühte eakaaslast. Nad madistasid seni, kuni see kotiomanik lendas kõhuli porisele kõnniteele. Kiirelt sai ta püsti ja rabas ühelt kiusajalt vihiku, joostes ise pisut eemale. Verejanuline seltskond järgnes talle vilavate silmadega ja see rahmeldamine, mida saatis sõim ja ropendamine, jätkus seal veel tükk aega. Kogu tegevus oli trollipeatuse kõrval, kus seisis üle tosina inimese - noori ja vanu - kellest iga viimne jälgis poiste võimuvõitlust punnis silmadega. Aga mitte keegi, kaasa arvatud ma ise, ei öelnud ühtegi sõna ega teinud ainsatki liigutust selleks, et poistele vahele minna või kiusatavat aidata. Te ei kujuta ette, mis mu sees toimus. Ma absoluutselt jälestan olukordi, kus kambakesi minnakse ühe vastu, kes ilmselgelt on nõrgem ja antud juhul ka pisut nohikliku olekuga (tõenäoliselt tänu prillidele). Mul oli enda pärast häbi, et ei suutnud midagi ette võtta peale asjaosalistele hukkamõistva pilgu saatmise. Sest kuigi esimene reaktsioon oli, et see on ju vale, ma olen täiskasvanu ja peaksin kuidagi reageerima - sai võitu mõte, et mida ma neile siis ütlen ja miks nad üldse peaksid mind kuulama? Ja muidugi põhiline - mida ümberringi inimesed minust arvavad? Tõenäoliselt, kui oleksin ise lapsevanem, oskaksin taolises situatsioonis paremini käituda. Siiralt loodan, et siis lööb esile mingi emalik kaitserefleks, mis aitab nõrgemate eest seista.
Aga kui tavakodanik, nähes kõrvalt ilmselget ülekohut, ei suuda õigesti käituda (või ongi ignoreerimine õige??), siis miks üldse imestada, et koolivägivald aina kasvab ja noortest, kes selle all kannatavad, sirguvad ebaterve psüühika ja väära ellusuhtumisega inimesed. Kas on üldse võimalik, et neist saaksid kunagi väärteestlased? Kiusajate näol on muidugi veel tõenäolisemalt tegemist rämpseestlaste pealekasvuga, kellele vanemad on suurepärast eeskuju näidanud. Mõelda vaid, et võib-olla oleks ainsa inimese (näiteks minu) sekkumisest vähemalt keegi nendest väikestest poistest midagi õppinud või mõtlema hakanud, aga seda ei juhtunud, sest puudus julgus. Ja keda nendest kõrvalvaatajatest saab siis nimetada väärteestlaseks, kui keegi polnud valmis astuma võitlusse noorte rumaluse ja ülbusega...
Kirjeldatud olukord on ainult üks paljudest juhtudest, kus oleks pidanud enda suu lahti tegema. Intelligentse inimese miinuseks võibki vahel pidada seda, et ta kaalub rohkem oma sõnu ja tegusid ning jätabki tihtipeale hoopis ütlemata. Seevastu rumalaid ja räuskavaid inimesi on alati ja igal pool - vaadake kasvõi meie veebikülgede kommentaatoreid. Öeldakse ju ka, et pole üldse mõtet neid arvamusi lugeda, kuna ükski mõistlik inimene sinna ei kirjuta. No miks ometi? Miks ei kuule me rohkem nende inimeste mõtteid, kellel tõesti ka on midagi öelda? Tagasihoidlikkus on voorus - sellepärast! See mõtteviis on mulle küll kuidagi omaseks saanud, et konflikti vältimiseks jätan tihtipeale palju asju ütlemata või tegemata. Targem annab ju järele ja tark eestlane eriti.
Andres Maimiku usu-teema oli ka äärmiselt huvitav, eeskätt lõpus välja toodud eestlaste meelisusundid. Kõrvaltvaatajana (kui püüan ennast kuskil puuladvas ette kujutada) olen neid samu asju mõelnud ja omaette muianud. Üksikult ei ole mul mõtet nende asjade üle enam arutada (kuna Maimik on seda juba nii hästi teinud), aga on üks üldine nimetaja, mis minu arvates eestlasi nii hästi kirjeldab - see on karilooma iseloom. See tähendab vajadust teha asju ühtemoodi ja järgida (et mitte öelda ahvida) kogu aeg teisi. Erinemine tähendaks seda, et peaks hakkama ise mõtlema, samuti tooks see kaasa tähelepanu. Teisitimõtlejate elu on ju läbi ajaloo olnud käänulisem kui nendel, kes järgivad üldist voolu. Nii et miks üldse teha midagi erilist, kui on lihtsam lasta kõik enda eest ära otsustada.
Toon jälle ühe näite. Tänapäeval on sisustuspoodidest või internetist võimalik tellida endale ükskõik millist mööblit, kangast, nipsasjakesi jms. Ometi, kui käite külas tuttavatel, kes on hiljuti kodu ostnud ja sisustanud, siis kui tihti te kohtate ühesuguseid tapeete, diivaneid, serviise, kardinaid jms? Ma nimetan selliseid kodusid kataloogikodudeks, kus püütakse iga hinna eest trende järgida. Tegelikult meenutab see natuke nõukogude aega, kus olidki kõigil kodus ühesugused läikivad sektsioonkapid, kõvade käetugedega diivanid ja tugitoolid, magamistoakomplekt "Riina" jms. Praeguse aja võimaluste juures ei ole endiselt inimestel rohkem fantaasiat, kui sisustuspoes ülespandud näidistoad, naabri korter või klantsajakirjad ette näitavad. Ja oleks siis, et tehakse maitsekalt. EI, püütakse lahedad olla ja keeratakse täielik jura kokku. Muidugi on põhiline, et inimene ise ennast oma kodus hästi tunneks, aga selline suhtumine kandub ju kõikjale - riietusest kõnemaneerini välja. Kui inimesed oleksid loomingulisemad ja püüaksid rohkem mõelda, mis neile tegelikult (kohe päriselt) meeldiks, oleks elu palju huvitavam - mitte ainult nende enda vaid ka teiste jaoks. Ja jälle jõuame me minu arvates välja selle esialgse teemani, et on olemas väärt- ja rämpseestlased. Esimesed on need, kellel on huvi ja soov midagi uut teha, teised tahavad mugavalt läbi ajada.
Te saate ju aru, et eelnev jutt on mu järjekordne püüa ennast innustada. Isegi, kui arvan, et võin mõnes asjas ennast teistele eeskujuks seada, ei ole mul mingeid volitusi selleks, et kedagi õpetada ja näpuga näidata. Ma kirjutan, kuidas on ja kuidas peaks olema. Ka mu enda jaoks. Ja palun (ei, mitte jumalat või kõikvõimsat taevast) iseennast, et oleksin piisavalt motiveeritud, tugev ja edasipüüdlik, et keegi ei saaks kunagi minu kohta "rämps" öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar