Maale!

Ma ei tea, kas see on tingitud kevadest või millestki muust, aga praegu - rohkem kui kunagi varem - tunnen, et ma ei taha elada keset suurt linna, kus mind ümbritseb ainult betoon, asfalt ja lõputu liiklusmüra. Olen maal sündinud ja veetnud seal enda n-ö kujunemisaastad, mil kuskile sügavale mu sisse kinnistus suur armastus vabaduse, rohumaade, põldude, puude, lindude jms vastu (kusjuures, ma ei saa aru, miks eesti keeles öeldakse "armastus millegi vastu", armastus peaks ikka poolt olema). Ma ei vaja ega kasuta suuremat osa nendest võimalustest, mida suures linnas elamine peaks endaga kaasa tooma. Vastupidi - ma tunnen nii suurt puudust hoopis maal elamisega kaasnevatest mõnudest. Ja tegelikult on Eesti suurust arvesse võttes nagunii kogu aeg enamik hüvesid - kui neid niimoodi nimetada - kiviga visata.

Võib tegelikult öelda, et ainuke, mis mind Tallinnas kinni hoiab, on töö. Sest töö tähendab raha. Ja raha tähendab "ära elamist" (jällegi üks väljend meie kaunis emakeeles, milles puudub loogika, aga mis on ka ÕS-s täitsa olemas). Samas, see "ära elamine" ongi lihtsalt mugav eksisteerimine ja leppimine sellega, mis olemas on. Aga ilma rahata ära ei ela - seda õpime me teoorias maast madalast ja praktiseerime täiskasvanutena elukoolis. Niisiis on ainukeseks variandiks leida mingi kompromiss, kuidas raha jääks alles, aga suure betoonist linna vari mu kohalt kaoks. Ja kui kellelgi nüüd tekkis küsimus, kas sõbrad siis ei hoiagi mind siin kinni, siis võin näiteks öelda, et mu parim sõbranna elab juba peaaegu 5 aastat teisel pool maakera, aga ta on endiselt mu parim sõbranna. Kui vahemaa on ainult maksimaalselt 100 km, siis ei näe ma selles absoluutselt mingit probleemi. Ma usun, et kohtumised muutuksid hoopis selle võrra kvaliteetsemaks, et neid rohkem ette peaks planeerima.

Hiljuti lugesingi ühte blogi, mille omanik oli päeva pealt teinud otsuse perega maale kolida - Tallinnast Lõuna-Eesti metsade vahele. Ta ütles, et see kõik sai võimalikuks tänu sellele, et ühel hetkel kadus tema sõnavarast fraas "see pole võimalik!" Ma olen täpselt sama usku olnud juba mõnda aega nüüd ja olen ju kirjutanud ka mõttejõust ning selle võluvõimest :). Kui avad oma meeled unistustele ja eesmärkidele, siis neil ei jää lihtsalt muud üle, kui tõeks saada. Ma ei ütle nüüd, et tahangi "pärapõrgusse" metsiku looduse keskele kolida, aga kindlasti on ka kuskil siinsamas lähedal variante, mida ma praegu lihtsalt veel ei tea, sest ma olen mõelnud, et nagunii ei ole need minu jaoks. See enda mõtlemise ümberkujundamine võtab parasjagu aega, kui oled pikalt elanud suhteliselt ennastsalgava mõtteviisiga, aga ma liigun vaikselt õiges suunas.

Oleme juba mõnda aega nüüd püüdnud endale uut kodu leida, keskendudes peamiselt ikkagi Tallinna erinevatele vaiksematele piirkondadele või linna lähiümbrusele. Ja no tee või tina, ei ole seda õiget asja lihtsalt olemas, sest igal pool leiame ikka vigu ja põhjuseid, miks üks või teine ei sobi. Kes teab, võib-olla ärkame ka meie ühel hommikul üles ja otsustame, et kolime hoopis Saaremaale, saagu mis saab. Aga praegu on see veel ilus unistus - ärgata ühel hommikul ENDA maja päiksepoolses toas, astuda uksest paljajalu otse ENDA murule ja nautida suvist hommikukohvi keset ENDA õunapuid ja lillepeenraid.