Kõnnime!

Olen nüüd õhtuti kepikõndi harrastanud jooksmise asemel. Poolteist tundi intensiivset liikumist annab väga hea enesetunde, rääkimata sellest, et lisaks jalgadele saavad ka käed koormust ja ma viibin värskes õhus. Eks mingi aeg tüdinen ka sellest ja kuna ilmad järjest külmemaks lähevad, siis tuleb kuskile siseruumi ennast paigutada. Ma pole veel täpselt otsustanud, kuhu minna, aga valikuid õnneks on mitmeid: tantsutrennid niikuinii ja lisaks siis mingi väike aeroobika või jõusaal või ujumine (miks ka mitte?!).
Kuulasin eile kõndimise ajal muusikat. Sedasi on väga kerge kaotada aja- ja ruumitaju, sest väliseid helisid ei kuule. Samas tõstab see oluliselt tuju ja annab energiat. Oli juba täitsa hämar, kui mööda maanteed tagasi Peetri küla poole läksin ja raadiost hakkas mängima Shakira lugu She wolf - uskumatult kaasahaarava rütmi ja meloodiaga lugu, aga mis põhiline, see tempo on käimiseks ideaalne. Hea, et keegi mind kõrvalt ei näinud, sest ma sain sellest olukorrast tõelise kaifi ja mul oli vähemalt 5 minutit (kuni lugu kestis) järjest ebaloomulikult suur naeratus näol. Just sellised asjad tekitavad sõltuvust ja on põhjuseks, miks ma ootan juba järgmist võimalust kepid haarata ja minna-minna-minna.



Üllatav on näha, kuidas õhtul järjest varem väljas pimedaks läheb. Käin enam-vähem ühel ajal alati kõndimas ja kui nädal tagasi jõudsin veel hämaras tuppa, siis eile oli juba täiesti kottpime. Samas on see just kihvt. Mulle on lapsest peale hirmsasti meeldinud tänavalampide valgus, eriti see soe punakas-kollakas valgus, milles on omajagu romantikat ja muinasjutulisust.
Praegune aastaaeg mõjub mulle hästi. Hilissuvi ja varasügis on mõnusad, kuna päeval on veel parajalt soe, aga öösel on jahe ja värske, ei ole seda lämmatavat palavust, mis öösel teki alla poeb ja magada ei lase. Ühtlasi on september ju uue hooaja algus. Isegi, kui enam kooli ei pea minema, on harjumuspärane rütm sees alustada kõike otsast ja seada uusi eesmärke. Jah, mulle meeldib sügis väga!