Naljakas. Hommikul oli meil igareedene koosolek. Tunnistan ausalt, et on juhuseid, kus ma lihtsalt jään seal tukkuma, sest mõni teema ei puuduta mind ja reede hommikuti on väsimus juba nädalaga päris suureks muutunud. Siis nokin, pea kipub toks ja toks rinnale vajuma ja silmalaud on rasked nagu istuks keegi seal peal.
Täna ma magama ei jäänud, vaid hoopis tabasin ennast ebatavaliselt mõttelt. Vaatasin ruumisolevaid inimesi, enda kolleege, ja arutlesin isekeskis nende armuelu üle. Täpsemalt ma mõtlesin sellele, et kellel neist on kaaslane, kellel on lapsed, kes on armunud, keda armastatakse, mis toimub nende hinges. Üldjuhul inimesed ju töö juures enda isiklikku elu ei aruta, lähedasemate kollegidega võibolla küll, aga nii üleüldiselt. Samas kõigil meil on ju eraelu ka, jällegi, nii üleüldiselt, peaks ikkagi olema. Vaatasin ja mõtlesin, et kes neist magas öösel rahulikult kellegi kaisus, kes sai hommikukalli ja -musi, kes neist on tõeliselt õnnelik. Kui aus olla, siis pealtnäha ei olnud kellelgi suurt rõõmujoovastuse pilku silmis, mis iseenesest on ju natuke kurb. Ma tahaks näha mõnda inimest, kes on suurest õnnest lausa segane, uimane ja hajevil. Aga kas sellist filmides nähtud õnne üldse eksisteerib?
Mina olen küll õnnelik. Õnnelik, et täna on reede ja pool tööpäeva juba läbi saamas! Muud asjad teevad ka õnnelikuks, aga nagu inimesele sünnist saadik sisse on kodeeritud: ta tahab alati veel rohkem, kui tal juba olemas on. Ma püüan selle vastu võidelda, sisemiselt, nautida hetke ja inimesi enda ümber. Kusjuures ma pean kordama mõtet, mida on palju välja öeldud ja kirjutatud. Mõtet, et inimene on just nii õnnelik, kui ta ise laseb endal olla!
PS! Esimesed kevadekuulutajad on ametlikult väljas: Tüüpi on jälle linna peal liikumas nähtud, spordikotiga! Niisiis, ikkagi ei ole koondatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar