Eile käisin kepikõndi tegemas. Ilm oli lumiselt talvine, mis tähendab, et lumeräitsakad olid hiiglaslikud ja 5 minuti möödudes olid mu silmad ja suu ja ninasõõrmed nendega kaetud, rääkimata riietest. Aga mõnus oli ikka, sest värske õhk on nii vabastav ja kerge füüsiline koormus pühapäeva õhtupoolikul annab suurepärase enesetunde eesolevaks uueks nädalaks.
Mulle meeldib, et oma kepikõnni rännakutel näen ma ikka midagi uut ja huvitavat, mida meie väike külake endas peidab. Eile oli selline huvitav seik, et kõnnin mina mööda teed ja kõnnib mulle vastu üks tädi, ka mööda teed. Tädil on mobiil käes, lobiseb. Teises käes on tal rihm, aga eemalt vaadates ei ole rihma otsas midagi. Kuidas see võimalik on, mõtlen ma. Kõnnime natuke lähemale ja mis ma näen: tädi on, mobiil on, rihm on ja rihma otsas liigub mingi mustade täppide kogumik. Jõuame veel lähemale ja oh üllatust, rihma otsas on lisaks mustadele täppidele ka valge koer - dalmaatslane. Ma ütlen, see lumi ikka teeb trikke meile lihtsurelikele.
Maailma kõige suuremat koera nägin ka, minu meelest oli ta vahepeal veel suuremaks kasvanud. Või siis olen ma ise pisemaks jäänud. Paar kilo olen kaotanud küll, vbl olen pikkuses samuti kahanenud... peab mõõtma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar