Sõnadel on kohutavalt suur jõud, sõnu ei tohi alahinnata, sõnu ei tohi loopida, sõnu ei tohi kuritarvitada. Sõna maksab: hea sõna, kiitev sõna, motiveeriv sõna, toetav sõna, halvustav sõna, kritiseeriv sõna, hävitav sõna. SÕNA!
Mind on eluaeg kohutavalt häirinud igasugused kuulujutud, eriti muidugi need, mida enda kohta kuulen. Õnneks ei ole ma andnud väga palju kõneainet või vähemalt ei ole minuni jõudnud palju infot selle kohta, aga seda hullemad on need üksikud korrad, kui see juhtunud on. Kui püüad ise elada ausat ja õigemeelset elu, kellelegi pähe astumata ja tahtlikult liiga tegemata, parimate soovidega meelel, siis eeldad, et inimesed ümberringi on ka ilusad ja head - olgugi koos oma inimlike vigadega, aga ikkagi hinges head. Nii ebameeldiv on siis aeg-ajalt olla sunnitud tunnistama, et kõik seda ometi ei ole. Et on ka neid, kes saavad naudingu teiste eludele stsenaariumide kirjutamisest, pikkides sinna süžeedesse enda fantaasiaid ja oletusi, luues dramaatilisi stseene ja intriigirohkeid suhteid, vassimist, petmist, valetamist. See kõik on mulle ühest küljest nii võõras ja arusaamatu, ometi mõtlen ja arutlen paratamatult, mis viib inimese seisundisse, kus ta pigem pühendub teiste elude lahkamisele kui enda omaga toimetulemisele. On see rahulolematus, pettumus, tühipaljas rumalus või kalk õelus?
Nagu ma ütlesin, sõnadel on suur jõud. Seetõttu soovitan teil peeglisse vaadata järgmine kord, kui kellegi kohta midagi räägite, milles isegi kindel pole, ja mõelda, kas sealt vaatab vastu inimene, kes te tegelikult olla tahate - aus ja auväärne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar