Nr. 215

Eile sõitsin tavapäraselt marsaga peale tööd koju. Kui hommikuti on rahvast nii palju, et pooled seisavad püsti, siis õhtuti on üldiselt hea vaikne: vähe reisijaid ja saab ennast vabalt üle kahe pingi laiali laotada. Vajun siis harilikult sinna kössi, vahin aknast välja ja mõlgutan oma mõtteid. Täitsa mõnus lõõgastus selline. AGA EILE! Kõik algas nagu tavaliselt, ostsin oma 20-kroonise pileti ära ja sättisin ennast mõnusalt sisse, et 20 minutit ummikutes istumist võimalikult valutult ära kannatada. Minu kõrvalistmele potsatas üks neiu, natuke peale teda sisenes marsasse noormees, nad teretasid ja noormees istus neiu juurde. Ja siis hakkas pihta. Teatavasti on need minibussid tõesti väga minid ja kui keegi kellegagi midagi räägib, siis kõik kaasreisijad paratamatult kuulevad seda. Siit ka põhjus, miks ma kellegagi pikka juttu ei tee, kui mulle marsasõidu ajal helistatakse - pärast pool küla teab, millest rääkisin.

Igatahes pidi terve bussitäis rahvast osalema nende kahe noore vestluses. Tundus, et noormees oli väsinud ja mitte nii suhtlusaldis, aga samas väga viisakas. Tal olid ka kõrvaklapid peas, aga neiu muudkui üritas vestlust arendada: "Mattias! Mattias?! kuidas siis vend elab?", "kuidas õde elab?", "ah sul on kaks õde, tõesti? ja kuidas nemad elavad?", "aga kuidas sa ise elad?", "Mattias! Mattias?! mis seal keemia töös teilt küsiti?", "mitu punkti sa siis said?", "aga mitu küsimust oli ja kas sa küsimusi mäletad?", "ah, ei mäleta jah, no ma siis ei kiusa sind rohkem selle teemaga", "Mattias! Mattias?! kui kiiresti te remondi valmis saite oma kodus?", "me vedasime kelguga lund põllu peale, terve päev läks sellele, õudne", "Mattias! Mattias?! kas sa bändi ka praegu teed?" jne. Noormehe vastused kõikidele küsimustele olid paarisõnalised. Ja marsa muudkui seisis ummikutes. Võimatu on ennast välja lülitada, kui ümberringi valitseb vaikus ja seda rikuvad kaks häält, mis isegi sosistades tunduvad liiga valjud. Nii oli terve bussitäis inimesi sunnitud kuulama, kuidas Mattiast pinniti. Ausõna, minu meelest oli õhk pingest ja piinlikkusest paks. Piinlikkusest võõra inimese pärast.

Kui lõpuks oma peatuses maha sain, huugas mu pea otsas kõigist nendest küsimustest. Aga hirmuga lasin endale ligi ka mõtte, et kas olen ise kunagi samamoodi käitunud? Kas olen meeleheitlikult üritanud kellegagi vestlust arendada mõistmata, et see inimene ei taha minuga rääkida? Häbi tunnistada, aga ilmselt olen. Ja ma arvan, et Sina oled ka. Me kõik oleme. Aga pindu teise silmas näeme aegade lõpuni paremini kui palki enda omas.