Tänase päevaga haakub üks teema, millele eile Eesti Naist lugedes peatuma jäin. Mart Helme on kirjutanud lehekülje pikkuse loo rubriiki "küpse pilguga", kus ta lahkab enda arengut poisist meheks ja seda, millise pilguga on näinud naisi ja suhteid sellel teekonnal. Samuti võrdleb ja vastandab ta kahe sugupoole käitumist erinevates olukordades, märkides ära, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt. Aga mis mulle eriti meeldis selle loo juures, on tõdemus, et tänapäeval kirjutatakse ja räägitakse meeste-naiste suhetest kõikjal, pole enam teemat, mida poleks läbi lahatud ja professionaalsete või isehakanud psühholoogide poolt analüüsitud. "Teadlasele või psühholoogile võib ratsionaalsetel uurimustel põhinev teave töös vältimatuks aluseks olla, kuid kahe sugupoole vaheline emotsionaalne suhe pole teadus. Ning mida kainemalt seda suhet paljaks kooritakse, seda kõledamaks see muutub. Kaob salapära, kaob avastamisrõõm. Nii kehaline, kui ka hingeline", kirjutab Helme. Ja mulle tundub ka, et meie esivanemad on kogenud armumist, esimest kontakti vastassooga ja kõike, mis sellega kaasneb, palju ehedamalt. Praegusel ajal on kõik teoorias juba ammu enne läbi nämmutatud, kui praktikas asjani jõutakse. Ja kui jõutakse, siis on juba ette analüüsitud kõik erinevad käitumismallid ja iseloomujooned, mis omakorda tähendab, et me ei anna vahel teisele inimesele võimalustki enda tegelikku olemust näidata, vaid riputame talle külge sildi omadustega, mida oleme kuskilt lugenud. Aga tagasiteed ei ole enam niikuinii, sest naisteajakirjad ja portaalid on otsast otsani täis suhete teemasid ja inimesed ahmivad seda informatsiooni endasse nagu svammid.
Loodan, et inimkond muutub seeläbi paremaks. Kindlasti mitte huvitavamaks ega salapärasemaks, aga vähemalt paremaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar