Töökaaslane tuli Taist. Tõi igasuguseid kuivatatud ja pakendatud puuvilju. Sõin. Nüüd kõhus keerab. Süda on paha.
Homme on Paide Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Kuna see toimub ainult kord viie aasta jooksul, siis minu arvates on kohalolek kohustuslik. Kahjuks olen ma tõbine, ja õde, kellega koos pidime minema, meeletult pidutsema, jooma ja lahedad olema, on päris haige. See on ikka nii tüüpiline, ma ütlen. Nüüd ei tundu see üritus enam üldse nii ahvatlev kui varem. Eks ma muljetan täpsemalt hiljem.
Üldiselt on need koolikokkutulekud ühed kummalised asjad, eriti, kui nii harva aset leiavad. Väga palju on inimesi - klassikaaslasi, keda kohtangi nüüd ainult iga viie aasta tagant, aga mõelge, mis selle ajaga kõik inimese elus võib toimuda. Ja siis on alati lisapinge sellest, et tahaks endast ju hea mulje jätta. Sest teistele jääb sinust mälupilt selle ühe korra põhjal ja kui midagi totaalselt vussi keerad, oledki nende meelest üks paras susserdis järgmised viis aastat, kuni tuleb uus võimalus ennast tõestada. Naljakas mõte muidugi, aga nii see on, olgem ausad.
Ja nüüd lõunale!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar