Iha

Mittekellestki. Mittekellelegi. Mittekelleltki.

Ta teab, mis on iha. Ta teab, mis nime see kannab. Aga ta ei kirjuta seda kunagi kuhugi ega lausu iial kellelegi, sest paberit on lihtne kopeerida ja hääl kandub tuulega ka kõige uskumatumatesse kaugustesse. See nimi jääb ta sisse, ilmselt veel kauaks, võibolla igaveseks. Tema iha ei saa iial rahuldatud, see on ta karistus ja piin, ta lohutus ja kaunis unelm. Magus valu, mis verd kiiremini südamesse pumpab ja hinge kriibib, mis pisaraid neelama paneb ning reaalsuse viivudeks seljatab. See on midagi, mis kuulub vaid talle. Tema õnnetus ja õnn – tema Iha.

See pole esimene kord, kui ta Ihale nime annab. Seda on juhtunud ka mitmel korral enne, aga kunagi varem pole see olnud nii vaikne ja loomulik, omaette hingitsev. See on eksisteerinud läbi valu, pisarate, pettumuse, enesehaletsuse, teadmatuse ja alati leidnud lõpu uue Iha näol, mis sarnane eelmisega - sümptomite ja tähenduse poolest. Minevikku jäävad Ihad mõttetutena, kuid osana tema arengust. Jah, aeg-ajalt need veel kummitavad teda, aga üksnes varjudena kujutlustes. Sest süda veel mäletab.