Mitte ükski asi, mitte kunagi, mitte kuskil, mitte kellegi jaoks ei ole lõplik. Peale surma. Ja isegi see pole lõplik, kui uskuda Piiblit või ümbersündi või lugusid eelmistest eludest. Me satume keerulistesse olukordadesse, oleme meeleheitel, kannatame, põeme ja langeme, ja siis paraneme, lahendame, tõuseme, loodame, saame üle. Ja arvame, et enam see ei kordu. Me eksime.
Päike tõuseb ja loojub, lumi sajab ja sulab, sest „what goes up, must come down“. Ja ta tuleb alati alla, et siis jälle üles minna, et siis jälle langeda ja jälle tõusta... Me usaldame ja usume, pettume ja petame, süüdistame ja süütame, põgeneme ja põeme, kannatame ja kanname, anname ja võtame, vigastame ja ravime, me oleme inimesed ja meil on inimlikud vead.
Kui oleme ausad, siis meid ei mõisteta, kui hoiame endale, oleme isekad ja valelikud. Kui teeme, teeme endale, kui anname, anname teistele. Kui meile mõtetest ja fantaasiatest enam ei piisa, leiame ja loome olukordi. Ja kahetseme pärast, sest unistused reaalsuse paberil ei ole enam need, mis unenäos. Siis saavad neist hoopis luupainajad.
Ja siis on kurbus. Tehtud ja tegemata asjade, öeldud ja ütlemata sõnade, unustuste ja unistuste pärast. Hirm teadmisest, et see, mis on olnud, ei tule enam kunagi endisel kujul tagasi ja see, mis tuleb, ei pruugi enam olla nii hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar