Hehee, nüüd tuleb välja, et lugejad muutuvad juba nõudlikuks. Et kui mõnda aega ei kirjuta ja teen kahesõnalise sissekande, on rahvas rahutu. Tahavad lugusid, millele saaks nö. kaasa mõelda. Päris alguses lubasin, et väga isiklikke asju siia ei kirjuta. See teeb mind hetkel sõnatuks, kuna ma olen emotsionaalselt natuke liimist lahti ja mõtted kisuvad kõik ühte teemasse. Ma pole kindel, et peaksin neid mõtteid siia salvestama. Let me think about it.
Mõtlesin. Ei salvesta.
Teeme nii, et järgmine kord, kui kirjutan, teen nalja ka. Seniks aga kuulake lugu:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar