Rimismaatik

Käin Rimis. Vanasti käisin ainult Selveris, aga kahjuks ei jää enam ühtegi tee peale ja pidin kauplust vahetama. Pole hullu, inimene harjub kõigega, isegi sellega, et Rimist Selveri apelsinimahla ei saa osta, ja sellest oli alguses ikka väga kahju.

Aga rääkides ostmisest, siis eile tegin ühe tavapärase tiiru Ülemiste toidupoes, kuhjasin korvi mõned puuviljad ja paki tualettpaberit. Mul midagi erilist vaja ei olnud, aga nii seltskonna mõttes (muidu elan ju üksi) käisin ikka korraks rahva seas ka. Nii, ja kassas siis kaup läbi löödud, tuli arve - 97 krooni kopikatega. No mida kuradit? Päev enne seda oli arve 95 ja veel enne seda 93 krooni. Palju ma jaksan neid nätsupakke pärast tühjaks närida? Sest asi on ju selles, et 100-kroonise ostu korral antakse ilus värviline kleepekas ka! Ja mida sa sealt kassast siis ikka haarad - 6.50 nätsupaki!

Nädalate peale on Orbiti pakke ohtralt kogunenud, kõik kohad on neid täis - kotisahtlid, jopetaskud, kodus köögikapipealne... Ja sel nädalal mõtlesin, et aitab, ma ei lange enam massipsühhoosi ohvriks, mul ei ole iga hinna eest vaja kvaliteetset leivaküpsetusvormi, mille muretsemiseks nagunii ainult kleepsudest ei piisa, pean peale maksma. Seda enam, et hetkel kasutan 30-kroonist vormi, mis isegi veel ei roosteta! Lisaks mõtlesin, et lasen asjadel omasoodu minna. Kui saatus nii tahab, siis ma saan need kleepsud ka loomulikul viisil kätte.

Pigistasin eile hambad kokku ja asusin pin-koodi toksima, silme ees endiselt 97-kroonine arve virvendamas. Hetkeks tõin kuuldavale kerge ohke ning langetasin pea. JA MIS MA NÄEN? Otse minu kummiku kõrval maas 3 (!!!) helkivat-sätendavat Rimi kleepsu. Vilksti käisid mu silmad paremale-vasakule (et ega keegi ei näe või samuti nende poole siruta) ja juba olidki sädelevad iludused kindlalt mu rahakoti sendisahtlis koos teiste endasugustega. Ja tulge mulle nüüd ütlema, et siin ei olnud saatuse sõrm, see vana kavalpea, mängus!

Täpsustuseks muidugi pean lisama, et olles kasvatatud ausaks ja õiglaseks inimeseks, käis mu peast läbi ka mõte anda kleepsud kassapidaja Natašale, sest ÄKKI keegi tuleb kaotatud varandusele järgi. Aga see mõte kadus sama kiiresti kui tuli, sest ma olen 100% kindel, et need värvilaigud oleksid jõudnud kassapidaja Nataša enda kleepsuvoldiku peale.

Vot selline lugu. Kes nätsu tahab?