Anomaalia

Peategelased: Mina. Teisipäeva hommik. Tramm nr 4 liinil Ülemiste-Tondi. Roosa vahumütsiga tüdrukutirts.

Kõrvaltegelased: Mina. "daki.elab.siin". Pisiasjad.

Eellugu: See hommik oli eelmistest pisut erinev, kuna öösel lugesin läbi Dagmar Reintami "daki.elab.siin", mis on väidetavalt ühe Eesti loetavama internetipäeviku kildudest kokku pandud raamat. Kohati oli seda lugedes tunne, et jutt käib minust endast, et mul on olnud need samad mõtted ja emotsioonid, äratundmist oli meeletult palju. Ja see oli inspireeriv. "daki.elab.siin" mõjus mulle niivõrd, et ma arvan, et mu nägemine ja ümbruse tajumine muutus sellest kordades detailsemaks. Mulle meeldivad pisiasjad, meeldisid enne ja tundub, et aja jooksul meeldivad üha enam. Selleks, et saada ühte suurt tervikut, on vaja miljoneid mikrodetaile.

Lugu: Tavapärane hommik. Olles ärganud 40 minutit plaanitust hiljem, olen kimanud üle linnapiiri, suutnud tabada ainult rohelisi foore ja parkinud auto just nii täpselt, et otse trammile astuda. Trammile nr 4, mis on sügiseselt rõske ja haisev ning mille aknad on läbipaistmatud. See viimane asjaolu on äärmiselt ebamugav. Trammis on kümned teineteisele võhivõõrad inimesed, kes üritavad vältida omavahelist silmsidet, et jumala eest ei peaks kellelegi naeratama või tere ütlema. Aga kui ühestki aknast pole võimalik välja näha, siis muutuvad nende inimeste pilgud klaasistunuks ja klaustrofoobiliseks, sest kujutage ette kedagi, kes vahib tühja seina... Jah, ühistransport on minus alati tekitanud kummalisi mõtteid, see on täiesti omaette maailm, sellest peaks raamatu kirjutama.

Keskturu peatuses siseneb trammi pisike tüdruk. Ta taarub nagu vana mees oma hiigelsuure seljakoti raskuse all ja leiab siis sobiva koha istmel, mille kõrval ma seisan. Minu pilku tabab koheselt tirtsu tumeroosa müts, millel on pealaele kootud mummud ja nende peale tikitud pisikesed pärlid, ümber pea jookseb põimitult roosakas-kollakas pael, mis on otsaette lipsuks seatud. Tal on loomulikult seljas roosa tepitud kilejope, käes roosad kindad ja ka seljakott, mis kaalub umbes tonni, on roosa. Mul on selle roosamanna kohta tugev isiklik arvamus, aga kirjutan sellest millalgi eraldi loo.

Ma juba kujutan ette, et kogu tema koti sisu - alustades õpikukaantest lõpetades joonlauaga - on täis roosasid esemeid, sest ilmselgelt kogu tema elu ongi üleni roosa. Aga siis avab tirts oma seljakoti ja tõmbab sealt välja õpiku, mille paber on must. Ja nagu sellest üksi ei piisaks, et mu illusiooni lõhkuda, sellel paberil on peal muster, mille läbiv motiiv on pealuu (teate küll seda mereröövlite märki). Ta tõmbab kotist välja vihiku, millel on samuti peal seesama idiootne paber - mustal taustal kümned erivärvi pealuud. Roosa pilv, mis vahepeal meie ümber oli tekkinud ja magusalt suhkruvati järgi lõhnas, imetakse järsku suurde pimedasse auku. Ja muidugi, mina süüdistan lapsevanemaid.