Sellest, kui haige ma olen ja midagi teha ei jaksa. Ja trammisõidust.

Ähh, ma olen tõbine, nii tüütu on. Käin vägisi tööl edasi, mõtlen, et kui ma sellest haigusest eriti välja ei tee, äkki ta tüdineb ja läheb mujale. Kärss veel kärnas ei ole ja saba rõngas ka mitte, seega on lootust. Peab tunnistama, et haiglasena on eriti nõme ühistranspordis liigelda. Siis oled ju topelt vastuvõtlik kõigele ja iga kord, kui keegi kuskil aevastab või löristab, on tunne, et ta teeb seda sulle otse näkku. Ma tahaks hinge kinni hoida, kui trammiga sõidan, aga natuke liiga pikk maa on selleks - et kui pisikute kätte ei sure, siis suren õhupuudusesse. No vaatab seda asja, äkki peksan õhtul sidruni ja küüslauguga ikka tõve eemale, sest nii närvi ajab, et trenni ei saa minna ja midagi muud ka teha ei jaksa, isegi mitte kirjutada.