Nagu arvata võis, tõi nädalavahetusel toimunud koolikokkutulek nostalgianoodi kõrvu ja meeltesse. Peale selliseid üritusi on alati imelik olla - nagu oleks ajamasinas väikse reisi teinud. Väliselt on vana koolimaja palju, võiks isegi öelda, et kohati tundmatuseni, muutunud. Aga õhkkond, mille eelkõige loovad inimesed ja mälestused, on säilinud. Tean, et olen alles noor ja see polnudki nii ammu, kui ise gümnaasiumis käisin, ometi on tunne, nagu see oleks toimunud mingil muul eluajal, kellegi teisega. Kummaline.
Mõnes mõttes on kahju, et kokkutulek ainult kord 5 aasta jooksul on. Aga kui oleks igal aastal, siis ei oleks ka sellega kaasnev emotsioon nii tugev ja eriline. Seega ilmselt on antud variant ikkagi kõige parem. Tuleb see järgmine kord ära oodata.
Ma olen tegelikult täna kurb. Mitmed asjaolud on kokku langenud ja selline tunne on, et kogu maailma raskus on minu õlgadel. Mõte läheb tihti sellele, kas olen teinud õigeid valikuid ja kas üldse tean, kuhu jõuda tahan. Eile alanud ametlik jõuluaeg võimendab kurbust veelgi, sest nagu täna ka Mister Mäniga ühisele äratundmisele jõudsime: jõulud, nagu sõbrapäevgi, on eelkõige armunute ja paarikeste püha. Kui ei ole erilist inimest, kellega kõike seda ilusat jagada, siis ei ole nendel pühadel mingit mõtet. Ja ometi olen ma ise olnud alati üks suurimaid jõulude fänne...
Ma jäin täna ilma millestki väga olulisest. Tundest, millele mul enam ammu õigust ei ole. Lootusest. Ja armastusest. Valus on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar