Eile hilisõhtul käisin Pöffil, kahjuks sattusin vist kõige igavama või imelikuma filmi otsa, kus põhimõtteliselt 90 minutit oli võimalik jälgida ühte väga kuiva ja krõbedat maastikupilti, surnud kana, surnud piisonit ja surnud vanameest. Aa, ja telefoniputka oli keset kõrbe. Võibolla film iseenesest polekski halb olnud, aga ootused olid lihtsalt hoopis teistsugused ja suuremad. Ma loodan, et jõuan veel midagi vaatama minna...
Ma olen liiklushuligaan. Pöffilt koju sõites oli kell juba nii palju, et foorituled kõik vilkusid. Lähenesin Raua tn ja Pronksi tn ristmikule, tuli oli justkui kollane ja ma ei võtnud hoogugi maha. Järgmine hetk olin mõni meeter ristmikust, hoog sees ja tuli ühtäkki punane ees! Foor oli kollane olnud, kuna vahetus just rohelisest punaseks, aga ma ei pannud tähele. Korraks vajutasin pidurit, aga sain aru, et seisma enam õigel ajal ei saa - seega andsin hoopis gaasi. Ei osanud vabanduseks muud teha, kui aknast lehvitada autodele, kelle nina eest läbi lipsasin. Need mõtlesid ilmselt, et on ikka kloun. Täitsa piinlik oli tegelikult.
Aga nüüd ma palun trummipõrinat, sest aset on leidnud üks väga oluline sündmus minu elus - ma ostsin endale pesumasina. LÕPP kaheksa kuud kestnud käsitsi pesupesemisel, see oli ikka ROPP töö küll. Candy, minu pesumasin, kolis eile sisse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar