Jõulud on nüüd läbi, ma olen vahepeal alustanud mitut sissekannet, aga iga kord jooksis mõte kinni. Ja praegugi tunnen, et öelda oleks nii palju, aga õigeid sõnu ei leia. Sest ma pole kindel, kas peaksin üldse kõigest kirjutama, mis südamel. Kardan.
Eile öösel vaatasin elutoa aknast kaugusesse laiuvat lumist põldu ja valge vaiba alla kattunud rõdu. Talv on imeilus, tundub, et kõik seisab paigal. Mul jooksid selles vaikuses silme eest läbi kevad-suvised ilusad hetked ja sündmused, mis mu fantastilisel rõdul aset on leidnud. Nägin esimest külalist, kelle sinna kutsusin (nimesid nimetamata ;)), suveõhtuseid veinijoomisi sõpradega, ennast päevitamas ja raamatut lugemas jne. Ja siis oli silme ees jälle lumine vaip ja tühjus. Sellised nostalgiahetked külastavad mind aeg-ajalt ja jätavad endast maha pisut kurva ning igatseva tunde. Siiski sünnib sellest lootus, et sama toredad ja toredamad ajad on veel ees. Isegi, kui praeguses hetkes olen üksi.
Minu parim sõbranna on nädal aega Eestis. Mul on väga palju kalleid ja armsaid sõpru, aga on ainult üks inimene, kes mind poolelt sõnalt mõistab ja tunneb, kelle ees võin üdini iseendaks jääda ja kes on nii suurepärane, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Olen õnnelik, et mul on Mari :). Mis siis, et ta juba 3 ja pool aastat teisel pool maakera elab.
Eile päeval tervitas esimest korda maailma minu sõprade pisike poeg. Täna öösel lahkus meie seast üks suurepärane ema. Elus on nii rõõmu kui kurbust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar