Ma olen ennast vist natuke ära kaotanud, sest ükski huvitav pisiasi pole juba mõnda aega mu tähelepanu köitnud. Või on asi selles külmas, mis kõikjal valitseb meie üle? Tekkis mõte, et kui kuuma ilmaga õhk lainetab, siis mida ta idee poolest peaks külmaga tegema? Külmas tõmbavad ju kõik asjad (!!!) kokku, mis tähendab, et maailm meie ümber jääb väiksemaks, ise oleme ka väiksemad.
Üldse ei meeldi mulle see kubujussi tunne, mis õue minnes peale tuleb. Nagu väiksena, kui vastikud villased torkivad karupüksid ja -kampsunid selga topiti, müts lõua alt kinni seoti, kindad nööriga läbi varruka aeti ja kõige peale suur jänesekarvast kasukas keskelt nahkvööga kokku tõmmati. Siis käisid nagu puunukk, vasakule-paremale vaatamiseks pidid tervet keha keerama. Samal ajal ninast tatti voolas ja nuusata ei olnud võimalik, sest käsi üle 30 kraadi ise tõsta ei saanud. Tegid aga limpsti ja oligi jälle mokk külmast katki. Aga lapsevanemad olid rahul, sest lapsel oli hea sosu olla. No ma ei tea, ei olnud ju väga hea tegelikult. Ja kui nüüd ka mitu kampsunit, paksu jope, salli, mütsi, kindad endale ümber mässin, siis meenuvad lapsepõlve talved, mis olid oluliselt käredamad ja möödusidki puunuku-kehastuses. Ajad olid lihtsalt teised. (Kui mu ema seda nüüd loeks, siis ta ilmselt solvuks natukene. Tegelikult on mul väga hea emme!)
Jään pisiasju ootama. Kuna külmas kõik kokku tõmbub, siis ilmselt on pisiasjad praegu lihtsalt mikroskoopiliseks muutunud ja ootavad soojemaid ilmasid, et jälle nähtavaks hakata. Tundub loogiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar