Panin eile mõned jõulukaardid posti. Jäin sel aastal väga hilja peale, aga teate küll, mis selle kohta öeldakse. Põhiline, et üldse panin. Väga suur üllatus oli, et Ülemiste keskuse peaukse kõrval oli Eesti Posti kast nii täis, et pidin oma ümbrikud sinna sõna otseses mõttes sisse pressima. Ja kuna lund sadas, pidin selle luugi ka veel kuidagi kirjadele peale venitama, sest ma kujutan ette, millised need kaardid muidu oleks, kui ükskord sihtkohta jõuaksid - mingid läbivettinud ja porised nässakad, millel vaevuloetavalt on allakirjutanud keegi Li... Ma loodan, et minu ilusad ja südamest saadetud kaardid jõuavad adressaatideni sama kaunina kui ma nad ümbrikusse pistsin!
Olen kuulnud, et lumi on muinasjutt. Aga igas muinasjutus peaks olema prints (kolm põrsakest ei lähe arvesse). Ma arvan, et kui lumi pakkima hakkab (see on mingi haapslaste või viljandlaste väljend), siis ma teen endale lumest printsi akna alla või rõdule. Mõtle, kui saakski ise teha endale mehe?!?!?! See mõte osutus liiga meeldivaks, ma pean nüüd lõpetama. Koostan nimekirja omadustest, mida esimesel võimalusel oma lumeprintsile külge pookida. Woodoo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar