Eile tegime sõbrannaga 10 000 sammu kepikõndi ja loksutasime ühtlasi mõned maailma mured paika. The usual. Pärast oli jälle väga hea olla, elu ilus.
Kodu poole sõites oli väljas juba hämar ja kuulasin ühte oma lemmikplaatidest - Duffy Rockferry. Ma ei hakka jälle pikalt jaurama, kui väga mulle õhtupimeduses meeldib autoga sõita, aga üks põhjus, miks see nii mõnus on, on see, et mul tulevad siis igasugused huvitavad mõtted pähe. Eilne mõte ei olnud tegelikult üldse originaalne, aga ma tundsin, et see puudutab mind. Jõudsin järeldusele, et kõige geniaalsemad kunstiteosed läbi aegade on sündinud südamevalust. Eriti muusikas. Igatsus, kurbus, pettumus - need kõik on teatud mõttes vabastavad emotsioonid ja mis seal salata, need kõik seostuvad ühe suurema tundega, mida me nimetame armastuseks. Ja mis on kõige populaarsem teema, millest lauldakse, kirjutatakse raamatuid, vändatakse filme, voolitakse skulptuure, luuakse tantse, maalitakse jne? Muidugi, armastus! Inimestele meeldib traagika, mis sellega kaasneb. Armastus sõja ajal, armukolmnurgad, keelatud armastus, vastamata armastus, õnnetu armastus jne. Need teemad on põnevad, nendest saab kirjutada ja luua, seal on palju nüansse, närvikõdi. Ja on äratundmist.
Millal iganes olen kurb või pettunud, tunnen, et tahan seda väljendada. Oli aeg, kus ma istusin kodus klaveri taha, kõrvus hakkas kumisema mingi meloodia ja ma panin kirja kõik mõtted, mis pähe tulid. Aastate jooksul kogunes mul ühte kaustikusse mitmeid laule. Kui neid praegu loen või ümisen, siis meenub mulle alati emotsioon, mis mind valdas selle loo sündimise ajal. See on nagu päevik, kus on kronoloogiliselt kirjas minu eneseavastamised ja läbielamised. Eriline on see kaustik seetõttu, et keegi teine ei oska seda niimoodi lugeda kui ma ise.
Käesoleva loo pealkiri on pärit ühest Belinda Carlisle laulust, mida hommikul raadiost mängiti. See mõte meeldis mulle, sest armastus on tõesti üks hirmuäratav loom. Muidugi on kõik armastused alguses väga armsad, mõnusalt pehmed ja sõltuvust tekitavad, aga mõni neist kasvab suureks ja hakkab enda hambaid, küüsi teritama ja ründab sind täiesti ootamatul hetkel. Kui suudad sellest esimesest kuidagi vabaneda, siis paratamatult järgmist valides oled juba väga skeptiline. Mis garanteerib, et järgmisest pisikesest nunnust armastusest samasugust koletist ei kasva? Seda garantiid ei olegi. Ja sa võid enne mitmeid kordi vale valiku teha, kui lõpuks leiad "looma", kes on seest sama pehme ja armas kui väljast.
Täna leidsin sellise loo:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar