Ajasin ükspäev konna alla. Autoga. Päris piinlik lugu peale kõiki mu konnaheietusi siin blogis, aga ma ei suutnud piisavalt kiirelt reageerida, sest väljas oli pime ja ta hüppas jumal-teab-kust mulle järsku ette. Kadunukest nende vabandustega muidugi tagasi ei too. Mõelda vaid, et nüüd on tema laip laiakslitsutult ja liikumatult kuskil tee peal ja keegi jookseb võibolla samamoodi iga õhtu sellest mööda ning heietab samu mõtteid kui mina mõni aeg tagasi ühe teise konna suhtes.
Ma tahtsin eelmise peatüki lõppu kirjutada: midagi pole teha, elu on selline. Õigemini ma kirjutasingi ja siis hakkasin mõtlema, et mis kuradi lause see üldse on? Elu on selline! Milline? Kas peaks järeldama, et kõigil on ühesugune või? Ja see tähendab, et absoluutselt kõiki olukordi saab niimoodi välja vabandada? Et ajan kellegi autoga alla (nagu näiteks konna), aga pole viga, sest elu on selline. Jama puha, ma ütlen, elu on täpselt selline, milliseks me ise ta teeme või laseme teha. Ja kui valesti käitume, siis peame ise tagajärgede eest vastutama, sest hoopis selline on elu. (Konna surma eest võtan täis vastutuse enda kanda. Küsimuste või süüdistuste korral pöörduda minu juristi poole. Siinjuures kuulutan välja konkursi endale juristi leidmiseks.)
Põhjus, miks ma üldse pimedas mööda kõrvalteid ukerdasin, oli see, et ma käisin teisipäeva õhtul ujumas. Väike vaheldus kepikõnnile, mida nüüd on saanud ikka kõvasti praktiseerida. Väga mõnus oli, soovitan kõigile. Üleüldse soovitan õhtuti sporti teha teleka vaatamise asemel! Just nii!
Lugu ka (sest see on naljakas):
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar