Aasta 1995. Sügis. Istun esimest päeva Paide Lastehaigla Pärnu tänava poolse akna all voodil ja vaatan kurvalt möödakõndivaid inimesi. Peale minu pole neljakohalises palatis kedagi. Kuna valitseb täielik vaikus, võiks arvata, et olen üksi terves selles masendavas haigust täis hoones. Kõrval on koolimaja, vahetundidel käivad klassikaaslased mind akna taga vaatamas ja nalja tegemas, kogu suhtlemine käib paberi ja pliiatsi abil. Nemad on väljas vabaduses, mina lõksus. Kui sõbrad lahkuvad, valdab mind üleüldine frustratsioon ja stress. Otsustan, et põgenen.
Hakkan plaani välja mõtlema. Tean täpselt, kus mu üleriideid hoitakse, tean, mis aegadel õed koridorides liiguvad, tean, kus saan salaja riideid vahetada, tean, millisest uksest välja minna ja tean, mis kell läheb teiselt poolt teed buss, mis mind koju viib. Paigas. Kui õde on palatis ära käinud, rohud toonud ja lahkunud, asun tegutsema. Hiilin mööda pimedat koridori vastuvõtutuppa, kus keegi on sobivalt jätnud kapi lukustamata. Haaran oma asjad ja hiilin pesuruumi (musta pesu hoidmise ruum), mis asub täpselt minu palati ja varuväljapääsu vahel. Kiirelt asendan haiglapidzaama enda riietega, teen kindlaks, et kedagi ei tule, avan varuväljapääsu võtmega, mis on sinna ette jäetud (!) ja olengi tänaval. Kohe on peatuses kella kolmene buss ja paarikümne minuti pärast astun juba mööda tuttavat külateed kodu suunas. Ma olen 11aastane ja see ei ole unenägu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar