Mul piiksub täna hommikul. Aga mitte ainult mul, vaid kõigil, kes kuskil Pärnu mnt alguses viibivad. Kuna kõrval on linnavalitsus, siis tekkis mõte, et äkki on härra linnapea pulss kõikidele kuulamiseks välja pandud. Samas tähendaks see, et ta on maru rahulik täna hommikul, süda lööb väga stabiilselt umbes iga 3 sekundi tagant. Kui aus olla, siis ma tegelikult ei tea, mis normaalne on, sest mulle tundub, et minu süda lööb vahel ka valsitaktis ja vahel peksab üldse segast.
Kujutate pilti, mul oli eile õnneämblik kodus. Teate, see meetriste koibadega must täpike, keda harilikult kuskil lae all seinal võib kohata ja kes vahel näiteks kolm päeva liikumatult ühe koha peal konutab ja olukorda jälgib. Minu eilne ämblik oli enda kohta uskumatult aktiivne. Ta seisis põrandal (!) magamis- ja vannitoa ukse vahel, sirutas ja saputas seal oma jalgu ja mulle nagu tundus, et ta ei suutnud otsustada, kuhu poole minna. Lasin tal rahulikult toimetada, möödaminnes isegi vabandasin viisakalt. (Ikkagi õnneämblik ju, neid peab austusega kohtlema!) Mõne aja pärast läksin magamistuppa ja oleks äärepealt peale astunud talle. Ämblikul ei ole ju pimedas helkurit küljes... Aga läks õnneks, ta jäi ellu, ja natukese aja pärast oli kadunud ka. Nüüd jääb ainult üle loota, et ta kuskil läheduses siiski veel viibib, võibolla HIILIB näiteks kapi alt, ja toob mulle õnne ka. Hea märk on see, et ta magamistoa valis, mitte vannitoa! Vannitoas olen üksi ka õnnelik...
Parkisin täna oma auto uude kohta. Üks meesterahvas oli endale kenasti vana diivani vedanud sinna platsi serva ja nautis kella 8 ajal mõnusalt hommikust odekolonnipohmelli. Huvitav, kas diivaniga parkimise eest ka trahvi võib saada? Võimalik, et see polnud ka ainuke koht, kus ta täna peatub, esimesed 15 minutit on ju linnas tasuta, ta võib igal pool väikseid uinakuid teha. Ma soovin talle kõike paremat, aga kui mu auto rehvi peal pärast mingi märg loik peaks olema, siis ma otsin selle diivani üles!
And the peep goes on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar