Enamusel koibikulistel on väga pikad jalad. Nende ovaalne keha moodustab ühe terviku. Eeskeha katab tugev kilp. Tagakeha on lüliline ja liitub eeskehale laialt, mitte varrekese abil nagu ämblikel. Koibiku lõugtundlad on varustatud sõrgadega. Koibikute pikkadel jalgadel on väga palju käpalülisid. Koibiku jalad tulevad enesekaitseks kergesti keha küljest lahti. Koibikud on enamuses röövtoidulised, süües väikeseid putukaid ja maismaatigusid. Lisaks sellel söövad koibikud lagunevat loomset ainet ja taimi. Erinevalt ämblikest saab koibik alla neelata ka tahkeid toiduosakesi. Parasvöötmes kestab koibikute areng üks aasta. Talvituvad munad ja noorloomad. Mõned liigid jõuavad läbida selle aja jooksul kaks põlvkonda. Emane koibik muneb pika sissetõmmatava muneti abil pinnasesse. Munadest koorunud koibikud on täiskasvanute sarnased. Tekst pärineb siit.
Peab tunnistama, et peale nende faktide lugemist ei ole ma sellest elukast enam üldse nii heal arvamusel. Üllatav on, et me nimetame teda õnneämblikuks, kuigi ta samal ajal toitub teistest putukatest ja maismaatigudest (???). Ma tahaks väga näha, kuhu see tigu mahub... Nojah, looduses toimub igasuguseid kummalisi asju. Nii kaua, kui nad maismaainimest süüa ei taha, võivad nad mu toas ringi liikuda, vähemalt tigudest peaks siis õhk puhas olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar