Krooks

Eile ajas jumalast närvi, aga täna olen marurahulik. Vähemalt nii kaua, kui ma esimese kohvi joodud saan. Aga see pole üldse teema praegu.

Eile oli kepikõnni õhtu. Ja ühe korra võite arvata, mis sellest õhtust EI puudunud. Kõik, kes vastasid KONN, võivad endale musi teha. Ainult et seekord oli konn elus, mis iseenesest oli täitsa märkimisväärne sündmus, kuna siiamaani olen ainult surnult neid näinud (kui välja arvata see, kes algul elas, aga kelle ma ise autoga alla ajasin). See konn oli igavene suur mölakas ja seisis täpselt keset teed. Mind nad eriti ei hirmuta, aga sõbranna suust kostis isegi väike kiljatus, kui vedrukoib tee pealt õhku kargas ja muru sisse maandus. Ma usun, et nüüd hakkab see konnahooaeg vaikselt läbi ka saama ja mul õnnestub enda lugudesse uus peategelane leida!

Aa, seoses konnadega tuli mul just selline mõte, et muinasjuttudes on nad ju nõiutud printsid. Ehk siis on väga suur tõenäosus, et ma olen asjale täiesti valesti lähenenud. Aga ma pean selle üle nüüd natuke põhjalikumalt järele mõtlema enne, kui mingeid lõplikke järeldusi teen. Las ta praegu jääb.

Ma kirjutan pärast veel, praegu pean lõpetama.